Laupäeval sõidavad kaks Eesti õpetajat ebastabiilsele afgaanide maale, et tutvuda kohaliku hariduselu ja olukorraga nii tava- kui erivajadustega laste koolides.
Tartu kooli õpetaja lendab Afganistani nõu andma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Emotsioonid on täiesti seinast seina: väga suured kahtlused ja hirmud. Teisest küljest jälle põnevus ja huvi,» kirjeldab ohutsooni reisiv Hiie kooli õpetaja Helle Anijärv oma tundeid.
Eesti-Afganistani sõpruskoolide programmi eesmärk on tuua Afganistani Eesti lastele lähemale ja arendada nende inglise keelt.
«Eesmärk on tutvustada üht niisugust maad, mis on tegelikult ju arengumaa. Näitame meie lastele ka, et kõik ei ole nii kena, nagu meil siin,» räägib Anijärv.
Suhtlus internetita
«Alguses oli jutt, et suhtlus toimub interneti teel ja lastel on hea inglise keelt harjutada. Hiljem tuli aga välja, et ega seda internetiühendust Afganistanis eriti ei ole,» toob Anijärv näiteid oma ja sõpruskooli erinevustest.
Afganistani koolide õpetajad, kelle õppevarustusse kuuluvad endiselt vaid õpik, paber ja pliiats, ootavadki meie õpetajatelt eelkõige näitlikke materjale ja meetodeid, kuidas tundi anda. Ka keeleõpe käib kirjasõprade klassikalise kirjavahetuse teel.
Lisaks Eestile ja hiljuti liitunud Slovakkiale osalevad haridusprogrammis Inglismaa ja Rootsi. Just viimaste maade õpetajatega koos asuvadki sel korral teele Helle Anijärv, Laulasmaa kooli õpetaja Agnes Oberg ja sõpruskoolide projekti koordineerija Maari Ross.
Kõik ihkavad Afganistani
Reisile kandideeris seitse õpetajat, kes kõik Anijärve sõnul soovisid väga minna. Loosi teel vedas lõpuks ühena kahest just reisihuvilisel geograafil.
«Mulle meeldib rännata, reisida ja uusi asju avastada,» innustub varem näiteks Tadžikistani ja Egiptuse võlusid avastanud naisterahvas.
Lisaks Eestile ja hiljuti liitunud Slovakkiale osalevad haridusprogrammis Inglismaa ja Rootsi.
Võimalus, et ka Eesti lapsed kunagi sõpruskoolidele külla pääsevad, on Helle Anijärve hinnangul siiski välistatud: «Kindlasti mitte, sest maa on ikka ohtlik.»
Nii tuleb õppuritel rõõmu tunda kaks korda aastas saabuvatest pakkidest, mille sisu aitab neil kauge kultuuri olemust mõista.
Selleks, et õpetajad kümne päeva järel õnnelikult tagasi kodumaale ja tööpostile naaseksid, kehtivad neile ranged reeglid ka töövisiidil viibides.
«Kõigepealt läheme Kabuli, kus meid instrueeritakse, mida me võime teha ja kuidas olla. Omapäi me kuhugi ei lähe. Kui on vaja kuhugi minna, siis auto peatub, aga teelt kõrvale minna kusagil ei või, sest mine tea...» jätab laupäeval sõjakoldesse lendav pedagoog lause lõpetamata.
Eesti-Afganistani sõpruskoolid
• 2009. aasta märtsist teostab Jaan Tõnissoni Instituut Eestis kolmeaastast projekti, mille eesmärk on luua kontakte Eesti ja Afganistani koolide vahel ning tutvustada Afganistani riiki Eestis.
• Projekti käigus viiakse kokku 10 Eesti ja Afganistani kooli, kutsutakse afgaane külla oma maast rääkima ning korraldatakse Eesti õpetajatele ja ajakirjanikele Afganistani-visiite.
• Afganistani õpilased saavad sõpruskoolidelt tuge, kirju ja kingitusi ning teadmise, et neist hoolitakse ja neid ei ole unustatud.
• Praeguseks on endale Afganistanist leidnud sõpruskooli Tartu Hiie kool, Alatskivi keskkool, Põlva ühisgümnaasium, Antsla gümnaasium, Kuressaare gümnaasium, Laulasmaa kool, Põlula kool, Tallinna Laagna lasteaed ja põhikool, Vanalinna hariduskolleegium ja Väike-Õismäe gümnaasium.