Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Supilinna Selts: kaks või üks rida puid – küsimus on ikka vastuseta

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mart Hiob. | FOTO: Pm

Täname Tartu linnapead selgituste eest Emajõe tänava allee tuleviku ja seni toimunu kohta (TPM 10.03). See näitab, et probleemi on võetud tõsiselt – niisugune hoiak on esmane alus konstruktiivsele dialoogile.

Heiki Valk. | FOTO: Scanpix

Kuigi linnapea artikkel selgitab Emajõe tänavale kavandatu põhjuseid, ei tee see praegust probleemi olematuks. Öeldust jääb mulje, et püüdsime mis me püüdsime, aga lõpptulemus on siiski halvem kui see, millega aastaid tagasi alustasime.



Supilinna Selts on teadlik linnaruumis kohtuvatest erinevatest huvidest ning asjaolust, et kõiki täielikult rahuldav lahendus ei ole võimalik. Supilinna mitmekesisus ja arvamuste paljusus ongi selle linnaosa suurimaid võlusid.



Ka Emajõe tänaval on vaja lahendada autode liikumine, parkimine, kõnniteed ja haljastus, rääkimata maa-alustest ja maapealsetest tehnorajatistest. Projektjoonisega tutvumisel ilmneb, et väited eri huvide ühitamatusest ei pea paika.



Autode liiklusala ja kaldaäärse kõnnitee vahele jääb suuremas osas 7-8 meetri laiune riba, mis on projekteerimisstandardi kohaselt piisav nii kõnnitee, sajuveekanalisatsiooni kui ka kahe rea puude mahutamiseks. Vastupidist väita on asjatundmatu. Tõsi küll, Kartuli tänavaga ristumise läheduses on 70-meetrine lõik, kus kahele reale ruumi ei pruugi jätkuda, kuid ülejäänud, enam kui 250 meetri ulatuses on võimalik allee taastada kahe puudereaga.



Tartu rohelus

On hea, kui meie linnas on head eeskirjad, on arengut ning uusi rohealasid. Kas aga  parkide ja haljasalade protsendi kasv ikka peegeldab roheluse tegelikku juurdekasvu või on hoopis näilik? Kas pole enamik viimasel kümnendil lisandunud haljasaladest olnud rohelised juba varem, olgu siis tegu linnaääre endiste kultuurkõlvikute, looduslike või isetekkeliste rohealadega?



Kuivõrd on Tartu rohelus suurenenud endiste tööstus- ja «mitteroheliste» jäätmaade arvel? Positiivse näite leiab küll bussijaama ja Ahhaa keskuse piirkonnast, ent kas see on osa üldisest arengust? Pigem vist mitte.



Uus Supilinna spordipark sarnaneb puude hulga poolest küll pigem tehno- kui päris pargiga, uusehitised varasematel aiamaadel (Supilinna näide) on rohelust selgesti vähendanud.



Niisiis saab kõnelda mitte rohealade, vaid haljastatuse kasvust, st «kultuurroheluse» võidukäigust «kultuuristamata roheluse» üle. Oleks huvitav teada, mitu haljastuspuud on Tartu «vanades» osades (jätkem siinkohal kõrvale luhtadele ja põldudele rajatud uusasumid) viimastel aastatel istutatud ning mitme puu kohta on sama aja vältel samades piirkondades välja antud raieluba.



Kui rohelises linnas on oluline iga puu, võiks Tartus kehtima hakata kord, et iga mahavõetud puu asemele tuleb istutada uus, võimalusel samasse paika. Kui see aga võimalik pole, siis samale kinnistule, samasse tänavaruumi või vähemalt samasse linnaossa. Niisugune tingimus peaks kaasas käima iga raieloaga ning puu istutamise või selle kulude kandmise kohustus võiks olla raieloa saajal.



Ametnik ja kodanik

Pahatihti on Tartus veel liiga sageli nii, et planeeringute ja projektide vastuoludele kehtivate normidega juhivad avalike arutelude käigus tähelepanu kodanikeühendused, tehes sisuliselt linnaametnike tegemata tööd: normidele mittevastavad dokumendid ei peaks ametniku käest minema mitte avalikule arutelule, vaid tagasi koostaja töölauale.



Ja juhul, kui elu teeb mingi kehtiva arengukava elluviimise võimatuks, tuleks sellesse vastavad parandused avalikkuse osalusel ka teha ning ühiskondlikku kokkulepet ajakohastada.



Aktuaalseim näide on sama Supilinna üldplaneering, mille aegumisele viitab nii abilinnapea Raimond Tamm 3. märtsi Tartu Postimehes kui ka linnapea äsjane artikkel. Kiiremas korras tuleks alustada tööd 2007. aastal algatatud Supilinna teemaplaneeringu uue lahenduse koostamiseks.



Ehkki linn sõnades toetab kodanikuühiskonna edendamist, ei ole elanike kaasamine linnaruumi kujundamisse, vaatamata altpoolt tulevatele algatustele, saanud veel heaks tavaks.



Emajõe tänava projekti küll tutvustati supilinlastele, kuid sellega asi piirdus – tehtud ettepanekuid lihtsalt ei arvestatud ning sellest ka ei teavitatud.



Ettepanekud luua vaidluste lahendamiseks linnavalitsuse, sõltumatute spetsialistide ja kodanikeühenduste esindajatest koosnevaid töörühmi või komisjone ning mitte langetada aruteludel lahendamata jäänud asjus otsuseid ühepoolselt ei ole saanud linnavõimudelt soodsat tagasisidet.


Otsused tehakse endistviisi kabinettides ja avalikel aruteludel väljaöeldut arvestatakse sedavõrd, kuivõrd peetakse vajalikuks.



Mis saab edasi?

Ent tulgem tagasi Emajõe tänavale – kas linn kavatseb midagi ette võtta seni kavandatu muutmiseks? Kuigi on võimalik leida tehniline lahendus, ei saa ehitaja ühepoolselt muuta ei lepingu sisu ega tähtaegu, samuti projekti. Algatus saab tulla üksnes linna poolt. Ja et Emajõe tänav on vaja kiiresti korda teha, siis mida varem, seda parem.



Inimesed on andnud petitsiooniportaalis aadressil www.petitsioon.ee oma allkirja kahe puudereaga jõeäärse allee säilitamiseks. Kas linnavalitsus peab vajalikuks asuda otsima lahendust või tõdeb paratamatust, seda näitab lähitulevik.



Samal teemal: Emajõe vahtraallee, TPM 03.03, 04.03, 10.03.
Tagasi üles