Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Peeter Olesk: kviitungist ja julgeolekust

Ostsin Küütri tänava R-kioskist, mis asub pangaautomaadi ja apteegi vahel, mõned ajakirjad ning lehed. Kas ma lähen veel mõnda poodi, küsis kassaproua. Jah, kuulis ta vastuseks. Võtke siis tingimata ka kviitung ühes. Miks, ei saanud ma aru, sest ma ei tööta riigikontrollis.

Kassiir vaatas mind nagu väga rumalat inimest: järgmises kohas võib turvamees hakata mind kahtlustama lehenumbri varastamises ja siis on kindlam, kui mul on kviitung ette näidata. Võtsin selle kviitungi, ehkki turvakoodid olid väljaannetel aparaadist juba kustutatud ning pealegi selles toidupoes, kuhu ma edasi läksin, minu ostetud perioodikat ei müüdagi. Pole kunagi müüdud.

See polnud nii esimest korda. Järelikult peab viga seisnema turvakoodide kustutamise mehhanismis. Parandagu see siis ära! Lihtne see muidugi ei ole.
Tallinnast tulles ostsin Balti jaama hoonevälisest R-kioskist ühe teistsuguse ajakirja. Turvakood kustutati, maksin ära ning liikusin ukse poole. Vargapüüdja hakkas tööle. Vaatasin tagasi kioskööri poole, kuid tema hõikas: minge julgesti, ta (st püüdja) ei töötagi meil!

Kui kaua võtab aega niisuguste lolluste likvideerimine? Kus on turvamees siis, kui ta peab oma tööd tegema nagu Sherlock Holmes isiklikult, ja mida neile üldse õpetatakse?

Läksin ühte Tartu toidupoodi, kus turvatöötaja – ta võib ju olla ka trullakas naine – koht asub müügisaali sees. Seal teda polnud. Võib-olla istus WCs, võib-olla tõmbas hinge.

Järsku hüüdsid mind kaks neiuhäält. Oletasin, et olen taskust lasknud midagi põrandale kukkuda. Ei. Neiud, uhkemini riides kui mina, teatasid, et nad tahaksid osta päevalilleseemneid, kuid raha pole. Kas ma ei annaks?

Seda nimetatakse kerjamiseks. Võtsin taskust peotäie münte, millest seemuskate ostmiseks kindlasti ei piisanud, ja sain neist lahti. Olnuks aega, võinuksin jälgida, keda nad järgmisena pommivad ning mis nad selle rahaga tegelikult teevad.

Teine pilt samast poest. Järsku seisis jaheda õlle riiuli ees kummargil mees, jalas sandaalid. Väljas näitas kraadiklaas üle kümne miinust. Samas oli mehel seljas soe mantel. Mees töötab konkureerivas firmas laomehena, kes tassib tagaruumist müügiriiulitele õlut ja muud taolist. Poest, kus ma teda märkasin, ei ostnud ta midagi.

Ta uuris õllede hindu ning õllesortide nomenklatuuri. Lühidalt öeldes nuhkis. Kuna ta midagi ei varastanud, poleks turvatöötaja teda ka vahele võtnud. Ent turvatöötajat polnudki. Nuhi, palju tahad!

Lugemata moraali, arvan küll, et julgeoleku mõttes pole Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2011 valmis ei Tallinn ega terve Eestigi. Kuid küsimus pole ju ühes aastas jagatuna Turu linnaga. Küsimus on argipäevas.
Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Märksõnad:turvakoodajalehedajakirjad
Sponsoreeritud artiklid
AJALEHT KÜSIB
ARVAMUSPLATS
TARTU POSTIMEES KÄIS VAATAMAS KODUS LEHMA PIDAJAID
LOE TARTU POSTIMEHE KORVPALLIVEEBIST
MIS ON PROJEKT "VANEM VEND, VANEM ÕDE"?
TALV TULEB TARTUSSE
    LOOD ARMASTUSKIRJADEST
    Gallup

    Millega te sõidate kõige tihedamini Tartu ja Tallinna vahel?

    Küsitluses on osalenud 1005 inimest
    MUST KROONIKA
    ÜHE TARTLASE BLOGIST
    Viimased uudised
    Gallup

    Küsitluses on osalenud  inimest
    Lühiuudised
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.eeKõik
    Elu24Kõik
    Majandus24Kõik
    SportKõik
    TallinnCityKõik
    NaineKõik
    TarbijaKõik
    MaailmKõik
    ArvamusKõik
    UudisedKõik
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv