Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Peeter Olesk: kviitungist ja julgeolekust

Ostsin Küütri tänava R-kioskist, mis asub pangaautomaadi ja apteegi vahel, mõned ajakirjad ning lehed. Kas ma lähen veel mõnda poodi, küsis kassaproua. Jah, kuulis ta vastuseks. Võtke siis tingimata ka kviitung ühes. Miks, ei saanud ma aru, sest ma ei tööta riigikontrollis.

Kassiir vaatas mind nagu väga rumalat inimest: järgmises kohas võib turvamees hakata mind kahtlustama lehenumbri varastamises ja siis on kindlam, kui mul on kviitung ette näidata. Võtsin selle kviitungi, ehkki turvakoodid olid väljaannetel aparaadist juba kustutatud ning pealegi selles toidupoes, kuhu ma edasi läksin, minu ostetud perioodikat ei müüdagi. Pole kunagi müüdud.

See polnud nii esimest korda. Järelikult peab viga seisnema turvakoodide kustutamise mehhanismis. Parandagu see siis ära! Lihtne see muidugi ei ole.
Tallinnast tulles ostsin Balti jaama hoonevälisest R-kioskist ühe teistsuguse ajakirja. Turvakood kustutati, maksin ära ning liikusin ukse poole. Vargapüüdja hakkas tööle. Vaatasin tagasi kioskööri poole, kuid tema hõikas: minge julgesti, ta (st püüdja) ei töötagi meil!

Kui kaua võtab aega niisuguste lolluste likvideerimine? Kus on turvamees siis, kui ta peab oma tööd tegema nagu Sherlock Holmes isiklikult, ja mida neile üldse õpetatakse?

Läksin ühte Tartu toidupoodi, kus turvatöötaja – ta võib ju olla ka trullakas naine – koht asub müügisaali sees. Seal teda polnud. Võib-olla istus WCs, võib-olla tõmbas hinge.

Järsku hüüdsid mind kaks neiuhäält. Oletasin, et olen taskust lasknud midagi põrandale kukkuda. Ei. Neiud, uhkemini riides kui mina, teatasid, et nad tahaksid osta päevalilleseemneid, kuid raha pole. Kas ma ei annaks?

Seda nimetatakse kerjamiseks. Võtsin taskust peotäie münte, millest seemuskate ostmiseks kindlasti ei piisanud, ja sain neist lahti. Olnuks aega, võinuksin jälgida, keda nad järgmisena pommivad ning mis nad selle rahaga tegelikult teevad.

Teine pilt samast poest. Järsku seisis jaheda õlle riiuli ees kummargil mees, jalas sandaalid. Väljas näitas kraadiklaas üle kümne miinust. Samas oli mehel seljas soe mantel. Mees töötab konkureerivas firmas laomehena, kes tassib tagaruumist müügiriiulitele õlut ja muud taolist. Poest, kus ma teda märkasin, ei ostnud ta midagi.

Ta uuris õllede hindu ning õllesortide nomenklatuuri. Lühidalt öeldes nuhkis. Kuna ta midagi ei varastanud, poleks turvatöötaja teda ka vahele võtnud. Ent turvatöötajat polnudki. Nuhi, palju tahad!

Lugemata moraali, arvan küll, et julgeoleku mõttes pole Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2011 valmis ei Tallinn ega terve Eestigi. Kuid küsimus pole ju ühes aastas jagatuna Turu linnaga. Küsimus on argipäevas.

Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Viimased uudised
Galerii
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Lühiuudised
Top lood
Top kommentaarid
Videod
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Maailm
Arvamus
Kultuur
VIIMASED GALERIID
Arhiiv