Tartu üks prioriteete on korrastada tänavad ja muuta linnakeskkond tartlasele mugavaks ja atraktiivseks. Tehtule vaatamata jagub meie linnas endiselt piirkondi, mis ootavad kordategemist.
Urmas Kruuse: rohelises linnas on oluline iga puu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Emajõe kaldapealsed on kahtlemata üks Tartu miljööväärtuslikemaid piirkondi, millest peaks kujunema armastatud puhke- ja ajaveetmiskoht. Selle nimel alustasime aastate eest ka Emajõe kallaste korrastamist ja kaldakindlustuste rajamist. Nüüd saame euroraha toel paljud ideed ellu viia.
Linnakeskkonna väärtuslikem osa on kindlasti rohelus – pargid, alleed, põlispuud. Aga loodushoidliku keskkonna tähtis tegur on kindlasti ka Emajõe vee puhtus, mille nimel on Tartus palju tehtud. Oluliselt on sellele kaasa aidanud viimastel aastatel väljaehitatud vee- ja kanalisatsioonitorustikud.
Vajaduste sunnil
Et ära hoida mitmekordseid kaevamisi ja säästa raha, oleme otsustanud linnatänavaid rekonstrueerida kompleksselt: koos tänavakatte uuendamisega paigaldatakse ka sajuvee- ja muud vajalikud torud.
Nii on kavas ka Emajõe tänavale rajada lisaks juba paigaldatud tunnelkollektorile sademeveesüsteem, mis leevendab üleujutuse ohtu supilinlaste kodudes ja sealsetes aedades. Samuti ehitatakse seal välja korralikud kõnniteed. Praegune porine jõeäärne käimisrada ei ahvatle jalutajaid ega tervisejooksjaid-kõndijaid.
Paraku tuleb linna majandades mõnikord otsida kompromisse ja teha ka raskeid valikuid.
Emajõe tänavale paigaldatud tunnelkollektor koos kogumiskaevudega ja selle kõrvale rajatav sajuveetorustik ei jäta piisavalt ruumi puudereale mõlemal pool kõnniteed. Puid ei saa istutada vahetult torustiku lähedale või peale – nii juured kui võrad vajavad kasvuruumi.
Torude paigaldamiseks ja kõnnitee ehituseks vajalikud kaevetööd teevad küsitavaks kunagisest alleest järele jäänud puude edasise elujõulisuse. Kui ka mõned neist elaksid üle kommunikatsioonide ehitamiseks vajalikud kaevetööd, siis nende kõrvale noori puid istutades ei pruugi me saavutada kuigi kena vaatepilti.
Seda enam, et Emajõe tänava äärsetest aedadest sajuvee paremaks ärajuhtimiseks on kavas tänava tasapinda 15–38 cm võrra langetada, mis jätaks olemasolevad puud muust pinnasest kõrgemale. Praegu on kavas 33 olemasoleva puu asemele istutada 44 uut nelja meetri kõrgust vahtrapuud.
Neil põhjustel kavandati Emajõe tänava alguse majade vastu uus üherealine puuderivi, nagu see oli ette nähtud ka tänava lõpupoolel. Üldplaneering, mille eiramises linna süüdistatakse, näeb Emajõe tänaval ette puid kohati kahe- ja kohati üherealiselt, mitte ühtlast kaherealist alleed Kartuli tänavani välja. Üherealiseks muutus planeeringus puuderivi Emajõe 9 maja juurest.
Kümne aasta tagust üldplaneeringut ei saadud siin üksüheselt järgida seetõttu, et selles poldud arvestatud tunnelkollektori ja uue sajuveetorustiku rajamisega – linna heitveed juhiti siis otse Emajõkke! Kahjuks on üldplaneering piisavalt üldine, see ei arvesta kommunikatsioonide rajamise vajadusega tänavate alla.
Põhjalikult kaaludes
Nii nagu enamikku teisi eluvaldkondi, ei ole ka nn rohelisi teemasid võimalik alati vaid mustvalgetes toonides käsitleda. Supilinna Seltsi liikme Heiki Valgu artiklis «Vähem puid – märk rohelisest Tartust?» (TPM, 04.03) võimendub mõte, et linn ei hooli rohelusest ega põlispuudest, lastes neid maha võtta või hävineda.
Ühestki puust linnas ei loobuta kergekäeliselt. Suuri puid võetakse maha vaid äärmuslikel juhtudel. Raieloale eelneb alati uuring ja põhjalik alternatiivide kaalumine ning tavaliselt puid ka pildistatakse, et vältida hilisemaid arusaamatusi.
Nii on ka Emajõe tänava Kroonuaia-Kartuli lõigust aastatetaguseid pilte, millelt on näha, et majadepoolne puuderivi oli juba ammu üsna harv ja paljud puud kehvas seisus.
Samuti jääb mulje, nagu hoidnuks linn supilinlasi kavandatavast teadmatuses. Emajõe tänava rekonstrueerimise projekti tutvustati enam kui aasta tagasi peetud koosolekul, kus osalesid nii Supilinna Seltsi kui roheliste liikumise esindajad, Emajõe tänava elanikud ja ettevõtjad ning teised asjast huvitatud.
Siis oldi projektiga põhimõtteliselt nõus – tänav saab korda, sajuvesi paremini ära juhitud ja parkimisvõimalused paranevad.
Rohelise linna idee hoidmisel on oluline koht igal puul, kuid selle nimel tehakse palju muudki. Roheluse säilitamiseks ja laiendamiseks on linna arendades-planeerides aastaid järgitud kindlaid põhimõtteid.
Koos üldplaneeringuga koostatud rohelise võrgustiku kaardi alusel kavandatakse linnatänavatel alleede säilitamist ja uusistutamist.
Nõuded haljastusele
Planeeringutes on linn seadnud kindlad nõuded kruntide haljastamisele. Elamumaade planeerimisel tuleb elanikele tagada puhke- ja virgestusalad ning turvaline laste mängukeskkond.
Nii peab majadevaheliste haljasalade kogusuurus olema vähemalt 2,5 ruutmeetrit ühe hoonealuse ruutmeetri kohta. Samuti on korterelamute planeeringute algatamisel seatud nõue, et kõvakattega alad krundil ei tohi olla suuremad kui haljastatud alad.
Haljasala korterelamu krundil peab olema vähemalt 10–20 protsendi ulatuses kaetud kõrghaljastusega. Iga detailplaneeringu puhul selgitatakse välja olemasolevate väärtuslike puude säilitamise tingimused.
Linna ehitusmäärus nõuab tootmis- ja ärimaade planeerimisel kõrghaljastuse kavandamist vähemalt kümne protsendi ulatuses krundi pindalast. Kui arendaja pole arvestanud linna seatud haljastusnõuetega, on algatatud planeeringuid saadetud ka ümbertegemisele. Nii juhtus näiteks Vitamiini 2a ja 4 krundi detailplaneeringuga, kus linnavalitsus nõudis kõrghaljastuse vastava protsendi tagamist.
Niisiis on Tartul rohelise ja inimsõbraliku elukeskkonna kujundamisel oma põhimõtted, mida aastaid järgitakse ja mis on ilmselgelt kaasa aidanud sellelegi, et viimase kümne aastaga on parkide ja haljasalade osakaal linna pindalas pidevalt suurenenud. 1998. aastal oli neid 6,2 protsenti, 2009. aastaks aga juba 10,2 protsenti linna üldpindalast ehk 395 hektarit.
Samas ei saa rohelise linna ideed hinnata vaid roheluse järgi, loodust säästev mõtteviis on laiem mõiste. Siia kuuluvad näiteks ka jala käimise ja jalgrattasõidu soodustamine, keskkonnasäästliku ühistranspordi arendamine, vajalike teenuste väljaarendamine inimeste elupaikade läheduses ja muud ettevõtmised.
On hea meel tõdeda, et tartlased on aktiivsed linnakodanikud, kes kodulinna hubast miljööd hindavad ning selle hoidmisel ja kujundamisel alati ka oma sõna sekka ütlevad. Inimsõbralik linnaruum on meie kõigi kujundada.
Samal teemal: Emajõe vahtraallee, TPM, 03.03, 04.03