Tartu linnavalitsuses nüüdseks sada päeva vastu pidanud abilinnapea Raimond Tamm tahab linnarahvale meelde jääda tasakaaluka otsustajana ning teenida võimalikult suure kogukonna huve.
Tamm: olen maalt, otsekohene ja aus poiss
9. märts 2010, 08:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teile omistatakse ütlemine, et eraettevõtluses tehti märksa ratsionaalsemaid otsuseid. Kas see oli üllatus?
See on tõesti linna ja erasektori oluline erinevus. Erasektor langetab otsuseid pelgalt konkreetse äriüksuse huvidest lähtuvalt. See tähendab, et kõik otsused on suunatud majandusliku heaolu maksimeerimisele. Linnas tuleb väga sageli langetada otsuseid, mis mitte mingisugust ratsionaalsuse printsiipi ei järgi, kuid samas on üldsusele olulised.
Näiteks võime tuua hulgaliselt kultuuriprojekte. Reservfondi eraldised on suures osas suunatud kultuuri valdkonda. Rahvas tahab tsirkust ja leiba, me ei saa sinna mitte midagi teha. Kui inimesed tahavad teatrit või muud üritust, oleks linnavalitsusest lühinägelik seda mitte võimaldada. Erasektoris sellist sõna otseses mõttes heategevust ei ole võimalik teha.
Linnavalitsus oligi minule esimese hooga selline keeruline organisatsioon, et konkreetset baasi, mille pinnalt otsust langetada, oli endale keeruline selgeks mõelda. Et kas otsus võrreldes alternatiiviga on tingimata kõige õigem.
Ratsionaalsuse küsimus ei ole linnavalitsuse tasandil printsipiaalne.
Kas rohkem muresid on seotud arhitektuuri ja ehituse või planeeringute ja maakorralduse valdkonnaga?
Planeeringute ja maakorralduse valdkonnaga, oluliseks põhjuseks see, et volikogu sekkub arhitektuuri ja ehituse osakonna teemadesse vähe.
Kõik teemad, mis lähevad volikogusse, olen põhjalikult läbi käinud, siin ei saa ma järeleandmisi teha. Planeeringud on alusdokumendid, mis annavad ehitusõiguse, ja minu energia läheb eelkõige nendele.
Kui kindlalt te end arhitektuuri valdkonnas tunnete?
Olgu tegemist minu või linnaarhitekti eelistustega, alati on inimesi, kes ei nõustu valikutega. Kahtlemata ei ole ma valmis kaasa rääkima kõigil arhitektuuri teemadel. Selleks on arhitektid pädevamad, olen soovituste andmise jätnud spetsialistidele.
Küsimus klassika valdkonnast: millised ülesanded andis Estiko omanik Neinar Seli teile kui endisele Estiko töötajale linnavalitsusse kaasa?
Kui olime veel koos linnavolikogus, siis polnud minu asumine linnavalitsusse jutuks tulnud. Pärast ametisse asumist suhtlesin temaga esimest korda kolm nädalat pärast ametiaja algust. Meie kontakt ei ole nii vahetu. Mina isiklikult ei ole saanud temalt ühtegi ülesannet. Ausalt.
Miks oli vaja iga hinna eest läbi suruda Lina kvartali detailplaneeringu algatamine, mille lähteülesanne näeb ette nelja hoone lammutamise, kuigi te tunnistasite volikogus, et aluseks olnud eksperthinnangu usaldusväärsus on kaheldav?
Mõnikord, kui uued asjaolud selguvad protsessi esimese etapi lõppjärgus ja langetatavad otsused ei mõjuta protsessi lõpptulemust, on mõistlik protsess järgmisesse etappi viia ja lahendada eelmise puudused.
Kõik need kolmanda sektori kirjad laekusid viimasel hetkel, kui kogu masinavärk oli juba hoos, planeering oli läbi käinud volikogu komisjonist. Ei olnud enam mõistlik protsessi peatada. Oleme juba otsustanud tellida uue ekspertiisi ja vajaduse korral saab planeeringu eskiislahendus kujundatud vastavalt uue ekspertiisi tulemustele.
Eskiislahendusega läheme avalikule arutelule ja võimalik on kaasata kõiki kolmanda sektori organisatsioone, kes on oma ettepanekud teinud. Planeeringu menetluses on kõik protseduurid loogiliselt üles ehitatud, aga kui ajame lihtsalt juttu, et hakkame kunagi midagi planeerima, ei pane see inimesi samavõrra tegutsema.
Planeering oli vaja algatada, et anda protsessile konkreetsem vorm. See polnud põikpäisus ega räme vastuseis avalikule arvamusele.
Ma ei arva kindlasti, et kõik halvas seisus hooned tuleb linnas lammutada. Kui soovime, et mingid hooned saaksid normaalselt taastatud, aga linna eelarves ei ole selleks raha, tuleb kaasata väljast vahendeid. Kui on arendaja, kes on valmis korrastama lõviosa kompleksist, siis planeerimise üks kompromisse on see, et anname ka temale võimaluse mingist osast natuke võita.
Volikogus jäi teie sõnavõtust mulje, et te seate omaniku ja arendaja huvid kogukonna huvidest ettepoole, ja olgem ausad, ka üldplaneeringus kirjutatud miljööala kaitsepõhimõtetest.
Kindlasti ei nõustu sellega. Planeeringu algatamise otsuse teeb üldjuhul arendaja. Linna käed jäävad lühikeseks. Me ei saa sundida arendajat tegutsema, kui ta seda ei soovi. Kogu planeeringu menetlemine peab toimuma ka arendaja huve arvestades. Kui arendaja huvi raugeb, on targem planeeringu menetlus pooleli jätta.
Selliseid otsuseid on teisigi, ega Lina kvartal ole esimene näide, kus miljööalal soovitakse ulatuslikumaid ümberkorraldusi ette võtta. Küsimus on selles, kui suure väärtusega hoonestikku need otsused puudutavad. Sageli võib miljööalal olla hooneid, mis üksikuna võttes pole tähtsad, nendega lubatakse toimetada vabamalt, avalikku hukkamõistu kartmata.
Küsin vastu: kui jätaksime Lina tänava nii, nagu on, mis siis saab? Kui paljud tartlased seal üldse on käinud? Kas on nii, et sinna viiakse turiste ja räägitakse ajaloost? Kui tahame miljööväärtust hoida, peaks see olema eksponeeritav ja tõesti väärtus, mida au ja uhkusega näidata. Kui viia Lina kvartalisse inimesed, kes ei ole suured muinsuskaitsefännid, siis nendele on see lihtsalt üks lagunenud piirkond.
Supilinna üldplaneering näeb Emajõe tänava äärde kaherealise allee, nüüd on plaanis suured puud maha saagida ja taastada ainult üks puude rida. Sõbra tänava mööblimaja kohal peaks üldplaneeringu järgi olema korruselamute maa, kuid on ärimaa. Kas planeeringud on üldse täitmiseks?
Olemuselt peaks planeering olema kaugele ette vaatav alusdokument. Paraku on planeeringu algatajad ja koostajad lihtsurelikud. Ettenägemise võime sõltub kogemusest, võib-olla konkreetse perioodi vaimsest tasakaalust ja paljudest muudest nüanssidest.
Me teeme üldplaneeringu ja meil on arusaam, kuidas tahame linna arendada, aga mingil hetkel arusaam muutub. See tekitabki vajaduse planeeringut muuta.
Emajõe tänava puhul pole ma veel analüüsinud, kuivõrd oluline see muutus on.
Tarmeko piirkonna kohta ütlen, et detailplaneerimine kui protsess on mõeldud eelkõige selleks, et tekitada või laiendada hoonestust või jaotada krunte. Sihtotstarbe muutmine on väike osa detailplaneerimise eesmärgist. Kui algataksime detailplaneeringu üksnes sihtotstarbe muutmiseks, ilma et muud oleks vaja planeerida, ei pruugi see olla efektiivne.
Mööblimaja piirkond vajaks laiema ala detailplaneeringut, aga Tarmeko ise ka ei tea, mida oma kruntidega teha. Mis oleks siis planeerimise mõte?
Üritan olla loogiline inimene, mitte teha samme, mis asjata tööd tekitavad. Kuigi, nagu varem ka olen öelnud, mööblimaja puhul olnuks korrektne toimetada detailplaneeringu kaudu. Ent planeeringute puhul on linnavalitsusel õigus langetada kaalutlusotsuseid, muuta nendega mingit lõiku detail- või üldplaneeringus.
Huvitav, poliitikutele meeldib rääkida, et planeering on ühiskondlik kokkulepe, aga sellisel juhul kokkulepe ju ei pea.
Linnavalitsus peab tunnetama, kui oluliselt seda kokkulepet muudetakse.
Seega ei saa inimesed kehtestatud planeeringute puhul kunagi kindlad olla, et need peavad?
Lõpuni kindel ei saa tõepoolest kunagi olla. Olen mõned kuud jälginud planeeringute menetlemist ja alatasa on küsimus, kas hoiame kiivalt planeeringust kinni või algatame uue planeeringu. Sageli peaks arendaja minevikus tehtud otsuste pärast ellu viima praegu mitte kõige mõistuspärasema lahenduse. Me tahame, et tulemus oleks hetkeolukorda arvestades parim.
Siis tekib küsimus, kas järgime kramplikult planeeringut või arvestame ka muutunud olukorda. Kaalutlusotsuste tegemine ei ole lihtne. Selge on, et mida rohkem on otsustamisse kaasatud erinevaid huvirühmi, seda parem on lõpptulemus.
Kas Emajõe kaldapealse pargialad tuleks hoonestada?
On olnud selliseid mõtteid, et kunagi hoonestatud alale võiks hoonestust lubada. Jutt käib eelkõige Atlantise ümbrusest. Meil on plaanis korraldada laiema kandepinnaga arhitektuurikonkurss.
Meil oli arutelu riigikohtu hoonele asukoha leidmiseks, jutuks oli ka ala Atlantise ja Võidu silla vahel. Selle hoonestamise kohta ei olnud ka rohelistel ühtki vastuväidet – minulegi üllatuseks.
Kohvikulaadseid teenindusasutusi võiks tekkida ka mujale, aga ulatuslikku Emajõe kallaste hoonestamist ei ole plaanitud.
Linnapea Urmas Kruuse ütles esimest korda ametisse asudes, et tahab meelde jääda linnapeana, kes tegi Tartust rohelise linna. Millega teie abilinnapeana sooviksite linnarahvale meelde jääda?
Tasakaaluka otsustajana. Kui planeeringu eesmärk on arvestada võimalikult suure kogukonna osa huve, et siis nii ka oleks. Et töö ei teeniks kitsa ringkonna huve.
Tahan südameasjaks võta kesklinna piirkonna tühjaks jäävate ühiskondlike hoonete probleemi, see ei saa lihtne olema. Teame, et ülikool on avalik-õiguslik ja võiks vaadelda probleeme laiemalt, aga ta on järjest rohkem liikunud sisemise efektiivsuse tagaajamise suunas, mis tekitab linnakeskkonnale probleeme. Siin on vajalik ülikooli kui partnerit veidi ohjata ja ühiselt otsida tõesti avalikke huvisid teenivaid lahendusi.
Kas Tartus on korruptsiooni?
Mina ei ole kohanud. Olen maakohast pärit, otsekohene ja aus poiss. Enda kohalt võin lubada, et mingit jama siit ei teki. Nii palju, kui olen osakonnas kõrvalt jälginud töövõtteid ja suhelnud huvitatud osapooltega, ei ole ma saanud ühtegi vihjet, et kusagil võiks käia korruptiivne tegevus.
Loomulikult langetatakse ka linnavalitsuses palju otsuseid isiklikest väärtushinnangutest lähtudes: kui linnavalitsuses on spordilembesed inimesed, siis võib-olla leiab sport laiemat toetamist, aga seda ei saa korruptiivseks pidada.
Elate Luha tänaval Annelinna servas. Enne valimisi rääkisid kõik erakonnad, et see linnaosa vajab tõsist järeleaitamist – kus on lahendused?
Paar olulist teemat on. Parkimismure lahendamine seal, aga ka kesklinnas nõuab parkimismajade ehitamist. Krundid on ette nähtud, aga erasektori huvile loota on naiivne, pigem peaks linn olema algataja.
Annelinna teine teema on rohealade ja vaba aja veetmise võimaluste loomine. Luha peale, näiteks A. Le Coqi spordimaja juurde võiks neid rajada.
Annelinnas poode veel on, aga muu teeninduse osas läheb pilt nukramaks. Kui tahta õhtul minna klaasi õlut võtma, siis baari või söögikohta pole üldse.
Nõus. Seal ei ole võimalik õhtul sõbraga kuhugi minna. Ettevõtlust tunnen ma hästi, ettevõtete asukohti ei saa määrata linn, ettevõtlust drive´ib (juhib – toim) turg. See on arusaamatu, miks Annelinnas, kus elanikke on rohkem kui Viljandis, turusignaale vastu ei võeta.
Niisamuti on täiesti kasutamata ka Emajõe-äärne ala.