Õigem oleks öelda, et viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul pole säästmine olnud olulisem kui täna. Ärgem laskem end segada pealkirjadest nagu «Inflatsioon on muutnud säästmise mõttetuks» või netikommentaaridest välja paistvast arusaamast. Meie viimaste aastate majanduskasv on lisaks majandusajalooõpikutele jätnud ilmse jälje paljude mõttemudelitesse. Üldlevinud arusaama järgi tundub säästmine olevat ainult ja üksnes raha kasvatamise viis.Igaühel võimalik Oleme unustanud end vaidlema ühe makroökonoomika põhiküsimuse – mis on pikaajalise majanduskasvu aluseks – üle, kuid viimase kümne aasta kogemusest koormatuna ei tule meelde teine: kuidas hakkama saada majanduse tsüklilisusega? Pideva kasvu korral peab iga säästja küsima, kui palju saab täna investeeritud krooni eest osta homme, tsüklilisuse puhul aga seda, kas see kroon ei või mind aidata homme rohkem kui täna. Kui meil õnnestuks liikuda nii 3890 aasta tagustele Niiluse kallastele, siis näeksime seal seitset küllusliku saagiga aastat. Õitsvat elu ei laseks aga täiel rinnal nautida üks Joosep, kes igast saagist viiendiku kõrvale paneb. Sest ta on vaarao unenäost välja lugenud järgnevad seitse nälja-aastat. Joosepi tegevus päästnud legendi järgi peale Egiptuse ka ümbritsevad rahvad. Nii et jätame hetkeks kõrvale kurja juure ehk inflatsiooni põhjuse, olgu see siis loll valitsus, valuutakomitee seatud piirid, illuminaatide vandenõu või midagi muud. Ärgem mõtisklegem vahenditest, mida keegi on kas individuaalselt või kollektiivselt inflatsiooni mahasurumiseks rakendanud või rakendamata jätnud, vaid mõtleme sellest, mida igaüks tõepoolest saab ise ja iseendale teha – säästmisest. Nagu Niiluse üleujutused, on tsükliline ka majandus, ning vaarao unenäoks on meie tänane inflatsioonistatistika, mille sõnum pole mitte «raha väärtus langeb, tarbi nagu loom», vaid «riskid majanduses kasvavad – on viimane aeg väga tõsiselt säästmisele mõtelda». Vajalik puhver Seesama majanduse ümberstruktureerimine, mille vajadust mantrana korratakse, tähendab osa ettevõtete ja paljude töökohtade kadumist. Selleks, et pinnale saaksid kerkida uued ettevõtted ühes uute töökohtadega, mis lubavad majandusel minna värskele ringile, kus tänase palgataseme meenutamine saab loodetavasti võrreldavaks ekskursiooniga üle idapiiri. Ettevõtete või tervete majandusharude kadumine tähendab igale inimesele individuaalset riski ning paljudele vajadust otsida uus töökoht. Kolm kuud on aeg, mis võib ükskõik kellel päris ootamatul hetkel kuluda töö otsimisele. Ja selles kolmes kuus on üks kroon palju rohkem väärt kui täna, hoolimata vahepealsest inflatsioonist. Säästmise esimene sihtmärk peakski olema rahaga kindlustatus selle kolm kuu jaoks. Maailma kogemus näitab, et hariduse omandamise kõrval on niisuguse puhvri tekitamine (piisab täiesti näiteks 5 protsendi oma igakuisest sissetulekust kõrvale panemisest) üks parimaid vaesusriski vähendamise võimalusi. Meie praegune hinnatõus on üsna valiv – kasvanud on teenuste ja toidukaupade hinnad, igapäevased kulutused. Oluliselt aeglasemalt muutuvad tööstuskaupade, kodumasinate, elektroonikatoodete hinnad, kinnisvara hinnatase lausa langeb. Nii et säästjad ei pea väga suurt muret tundma ka võimaluse pärast, et konkreetselt neil halvemaid aegu ei tulegi: kaupu, mille jaoks tavaliselt raha kogutakse, saab täna säästetu eest tulevikus osta sama palju või rohkemgi. Ei ole rikaste lõbu Et meil praegu kogetavat veidi võrreldavamasse konteksti panna, liigume veel korra ajas tagasi, sedakorda lähiajalukku. 30 aastat tagasi oli üle maailma periood, kus meie tänasest inflatsioonist madalam hinnatõus oli üsna harv nähtus, halvematel aastatel tõusid hinnad Soomes 18%, Islandil 60%, Suurbritannias 25%, Iirimaal 20% aastas. Kuidagimoodi elasid nad kõik selle perioodi üle inflatsiooniga, mille puhul mõne meie poliitiku sõnul oleks igasugune säästmine ja investeerimine täiesti mõttetu. Inflatsioonis ei ole mitte midagi head (ega ilmaasjata muutunud maailma riikide rahapoliitika kaheksakümnendatel aastatel kardinaalselt), kuid säästmises tihtipeale on, sõltumata inflatsioonist. Miskipärast usun ma päris kindlalt, et ühtesid teisi numbreid – selliseid, mis arenenud riikide asemel arenevate riikide (lähi)ajaloolisi inflatsioonitasemeid kirjeldavad – pole ka tulevikus vaja välja tuua. Aga selle jaoks tuleb meelde jätta: säästmine ei ole üks elustiil teiste seas, säästmine ei ole rikaste lõbu ega tähenda üle jäävale rahahunnikule koha otsimist. Säästmine on iga mõistliku inimese käitumise loomulik osa, mida on targem õppida ajaloost, mitte isiklikest kogemustest. |
kõik galeriid
