Jüri Kõre: milleks tartlastele soodus ühistransport?

Kevadsuvel vastas 625 leibkonda linnas ja maal Tartu transpordiuuringu korraldajate küsimustele. Kirja pandi enda ja leibkonnaliikmete igapäevase liikumise teed, liikumisviisid (jalgsi, buss, auto vm) ning hinnang transpordikorraldusele.

Uuring pidi olema see valguskiir, mis pimeduses kompavad ühistranspordi korraldajad nägijaks teeb ja elukorraldust parandab.

Esmalt oli võimalik värskelt saadud teadmisi kasutada bussiliinide suvisel ümberkorraldamisel. Tundub, et rahulolevate kodanike asemel suurendas see ettevõtmine hoopis rahulolematute hulka.

Rohkem bussisõitjaid

Liiklusuuring pakub siiski märkimisväärselt kasulikku infot. Tartlaste populaarseimad liikumisviisid on jalgsi ja autoga. Erinevus tallinlastest näiteks töölemineku viisis on märkimisväärne – nood on vaatamata pealinna näilisele autouputusele hoopis innukamad ühissõidukite kasutajad.

Praegustes oludes, kui paljude ristmike ja transpordikoridoride õhk on ohtlikult saastatud, on jala töölkäimise propageerimine linnaametnike poolt eetiliselt mõnevõrra küsitav.

Pigem tuleb pingutada selle nimel, et ühistranspordi (ka ettevõtte transpordi) osa suureneks. Iga mõistlik (kuluefektiivne) samm selles suunas võiks pälvida toetust. Tervikuna kasutab ühissõidukeid pea iga päev veerand Tartu täiskasvanud (15–74-aastased) elanikest.

Erinevad rühmad teevad oma käike erinevalt. Kõige autolembesemad on lasteaias, bussilembesemad turul käijad.

Ühistranspordil on koos naabervaldade elanikega potentsiaalseid püsikliente 22 000 – 24 000. Võrreldes neid arve kuu- ja kvartalikaardiga sõitjate arvuga (16 000 – 17 000), näeme, et veerand või isegi kolmandik neist kasutab hoopis kulukamat ja ebamugavamat, ühekordset päeva- või kümnepäevapiletit.

Tõsi, mõnel liikumissuunal on võimalik valida (buss või väikebuss) ja seetõttu pole otstarbekas ennast kuupiletiga GoBusi bussi külge aheldada. Kuid valida saavad siiski vähesed.

Noored bussi tagasi

Uurides põhjalikult küsitluse tulemusi, analüüsides ühistranspordi viimaste aastate piletimüüki ja hinnastruktuuri, tuli volikogu IRLi fraktsioon järeldusele, et ühistranspordi osa on võimalik suurendada, pakkudes suhteliselt hinnatundlikele tarbijatele – õpilastele ja üliõpilastele – pileteid soodsamatel tingimustel.

Pikemas perspektiivis on õpilastele ilmselt otstarbekas selline variant, mida koos kiipkaardi kasutamisega juurutatakse Pärnumaal (neli sõitu päeva jooksul tasuta). Kuid sellist lahendust ei suuda tänased Tartu võimuparteid ära seedida.

Lapsed ja enamik nooremapoolseid lapsevanemaid ei käi valimas ja nende heaolu nimel ülearu ei pingutata.

Seetõttu pakkus IRL volikogule arutamiseks vähem radikaalset lahendust: kõrvuti täiskasvanutele kehtiva kvartalikaardiga (maksumus 625 krooni tava- ja 550 krooni ID-kaardiga) kehtestataks kvartalikaart ka õpilastele (hind 200 ja 250 krooni) ja üliõpilastele (250 ja 300 krooni).

Õpilased saaksid võrreldes kuukaartidega kolme kuuga kokku hoida 110, üliõpilased 105 krooni.

Sisuliselt tähendaks see kuuarvestuses enne juulikuist hinnatõusu kehtinud tariifi taastamist ja tooks ühistranspordi kasutajate hulka tagasi vahepeal bussisõidust loobunud noored.

Viitsige lugeda!

Inimene, kes viitsib vaadata volikogu istungite ülekandeid, võib arvata, et koalitsiooni saalipool on komplekteeritud kalade esindajatest. Nad sagivad küll ringi, aga neil ei ole küsimusi päevakorrapunktide kohta, nad ei esine sõnavõttudega jms.

Siin käsitletud teema arutelu oli komisjonides harjumatult elav. Enamikule seal esitatud küsimustele on võimalik saada vastuseid, argumentidele vastuargumente jne artikli alguses refereeritud transpordiuuringu aruandest.

Küll jääb arusaamatuks, miks selliseid uuringuid siis üldse tellida, kui (koalitsiooni)volinikud neid ei loe?

Loodame, et järgmise istungini jäänud aja jooksul see napp pooltund leitakse ja IRLi ettepanek saab volinike heakskiidu. Sest tegemist pole mingi fundamentaalse poliitilise vaidlusega, vaid vastuse otsimisega lihtsale küsimusele: kas Tartu on õpilastele ja üliõpilastele sõbralik linn või ei ole?