Tartus tuleb aastas keskeltläbi paar juhtu, kus lahkunust jääva kinnis- või vallasvara omandab linn, sest teisi pärijaid ei õnnestu leida. Seaduse järgi on nende puudumisel pärandvara vastuvõtjaks see omavalitsus, kus lahkunu viimati elas.

Tartu rahandusosakonna spetsialist Ülle Karp, kes on nii selle mehe kui teistegi lahkunute pärimisõiguslikke järglasi otsinud, kinnitab, et tõepoolest ei tule linnal pärandvara vastu võtta tihti. Viimane kord oli selle aasta suvel, kui linnale jäi mõtteline osa Ujula tänava vallasvarast.

Karbi teada on pärand tulnud linnale ainult siis, kui kellelegi teisele pole anda. Pärijate otsimine käib põhjalikult – nagu nüüdki ligi aasta. Või veelgi kauem, näiteks tuleb erinevatel põhjustel senimaani tegelda ka juba 1960. aastail lahkunute pärandi küsimusega.

Karp ei tea, et keegi oleks linnale testamendiga oma vara jätnud. «Vaat ei tea, miks ei võiks omavalitsusele pärandada,» kostis ta.

Ula peale jäänud pärand pigem ei ole väga suure väärtusega – nagu see Koosa kortergi, mis ei ole võrreldav linna miljonikorterite või näiteks 700 000-kroonise turuhinnaga kahetoalistega.

Karp ütles, et rahandusosakonna asi on otsida võimalikke pärijaid ja pärand vastu võtta – mis sellega edasi saab, on linnavarade osakonna teema.

Linnavarade osakonna juhataja Kunnar Jürgenson ütles, et kui pärandatud vara asub väljaspool Tartut, siis kaalutakse, kas linnal on vaja see omand säilitada, kui ei, pannakse vara müüki. Kui pärandiks tuleb näiteks Tartus asuv heas korras korter, läheb see kasutusse.

Sel aastal on sotsiaaleluruumina kasutusele võetud kahetoaline korter majas Uus 36.