Mäletatavasti algas kõik Rootsis omaaegse tollitöötaja skandaalsest ülestunnistusest, et vähemalt kahel korral 1994. aasta septembris veeti parvlaeval Estonia sõjatehnikat. See andis paljudele väidetele ja spekulatsioonidele hoopis uue sisu. 2004. aasta detsembri keskpaigaks olime fraktsioonikaaslastega niikaugel, et algatada riigikogus erikomisjoni töö ja uurida välja Eesti seotus sõjatehnika vedudega.

Edukam katse

Teine katse oli edukam ja 2005. aasta suveks sai komisjon tööle asuda. Selleks ajaks oli teema uues valguses juba sedavõrd tuure kogunud, et Rootsi kaitsejõud olid vedudega seotust ametlikult kinnitanud. Rootsi valitsus omakorda palus endale poliitiliselt eriti lähedasel kohtunikul läbi viia erijuurdlus, mis samuti kinnitas vedusid kahel, juba niigi teada olnud kuupäeval – 14. ja 20. septembril 1994.

Samas jäid riigikogu tööaega kaks suve ja kahed valimised ning ka valimised Rootsis koos uue valitsuse ametisse asumisega.

Olgu veel meenutatud, et Rootsi õukonnakohtuniku uurimisülesanne püstitati vaid kahe kuupäeva osas ja mitte 27. septembri reisi lasti kohta. Tagatipuks hävitas ta uurimise käigus kogutud dokumendid, mis isegi Rootsis tekitas enneolematu pahameeletormi ja mis kindlasti ei ole kohane nende halduskultuurile.

Kas tegu võis olla tõenditega, mis kinnitanuks ametlikult sõjatehnikavedusid ka 27. septembril Tallinnast lahkunud viimasel reisil, jääb esialgu vastuseta. Küll aga ei ole keegi ümber lükanud Arlanda lennujaamas töötanud tolliülema väidet, et nemad ootasid 28. septembri hommikul Estonialt mingit erisaadetist, mille eskorti ta sadamast lennujaama pidi korraldama. See proua tegeles nimelt tehnika eritolliga, mitte veterinaar- või muidu moosiveoprotseduuridega.

Lisaks käivitas Rootsi valitsus 2005. aastal ka laevahuku uue modelleeringu, mis telliti kahelt Göteborgi ja Hamburgi uurimisinstituudilt. Need peavad 2008. aasta kevadeks kinnitama laevahuku rahvusvahelise uurimiskomisjoni järeldusi ja nendeni jõudmise käiku. Või need siis ümber lükkama. Uusi tõendeid ei koguta, kuid kasutatakse oluliselt uuenenud tehnikat, et varasemat üle kontrollida.

2005. aasta kevadel moodustas ka ametist lahkuv Eesti valitsus asjatundjate komisjoni, mis esialgu tundus olevat ellu kutsutud selleks, et igal tingimusel vältida initsiatiivi riigikogus. Kuid valdav osa poliitikutest rääkis ikka veel jonnakalt väidetavatest sõjatehnikavedudest, soovides eirata tegelikkust.

Asjade senisele käigule tagasi vaadates ei hakka ma spekuleerima, kas kinnitust leidnud sõjatehnikavedudest saab Estonia huku aegse Eesti valitsuse jaoks uus pumppüssiskandaal või mitte.

Kuid fakt on see, et Rootsi toonane luureülem rääkis meile varasuvel, et veeti sõjatehnikat, ja et seda tehti Eesti palvel, kellele hiljem edastati ka memorandum veoste sisu kohta. Tema jutus on eriti tähtis viide sellele, et vahetati isegi dokumente, et koostöö toimus täiesti ametlikult ja poolte teadmisel ning seda koordineeriv ametnik töötas asjaolusid analüüsides peaministri kantseleis.

Pikantseks muudab olukorra aga see, et kui Rootsi luurejuhi väide on tõene, kaob Eestil üks kaalukam alus hauarahuleppest taganemiseks või uue uurimise nõudmiseks.

Ent kui see tõendamist ei leia, tuleb Eestil väga ühemõtteliselt kujundada oma poliitiline positsioon ja kavandada järgmised sammud. Eesti saab riigina käitudes jõuda vaid ühele seisukohale – nõuda, et alustataks uut rahvusvahelist ja sõltumatut uurimist. Aeg on loobuda tasuta lõunatest teiste pidulauas. Nüüd tuleb ise vastutada, otsustada ja selle eest maksta.

Ise tegid, ise uurivad

Lühidalt ka sellest, mis annab sellisele nõudele aluse – muidugi relvaveod ja selle mõju toonasele rahvusvahelisele uurimisele, mis on selgelt jätnud jälje lõppraporti usaldusväärsusele. Rääkida igakülgsest, erapooletust ja sõltumatust uurimisest seega mõtet ei ole.

Teiseks kestab krooniline jama vrakist ja laeva sisemusest tehtud lintidega. Spetsialistid selgitavad nagu ühest suust, et lindid ei ole sünkroonis ja materjali on ilmselgelt manipuleeritud.

Rahvusvahelisel uurimiskomisjonil pidanuks käes olema lindid, mis kajastavad kõike, mida tuukrid ja robot filmis, kuid nii see kahjuks ei ole. Nagu kits kärneriks uurib omaenda sigadusi aga Rootsi kriminalistikalabor. Kõrvalt vaadates jääb vägisi mulje – ise tegid, ise uurivad. Sellesse küsimusse püüab selgust tuua ka Rootsi õiguskantsler.

Kolmandaks, sukeldumist või sukeldumisi vrakile ei kajastata ega selgitata ametlikult. Siia võib loomulikult lisada mitmeid spekulatsioone, mida ühemõtteliselt ilma uusi tõendeid hankimata ümber lükata võimalik ei ole, aga vajalik küll.

Muidugi ei saa välistada ka võimalust, et uus uurimine ei muuda varasemaid lõppjäreldusi laevahuku põhjuste kohta, kuid see peab tagama usaldusväärsuse ning tõde omakorda inimeste südamerahu.

Võimalik, et paljude arusaamatuste põhjus on selles, et Rootsi pool on väidetavalt protseduurid läbi viinud vaid ühe uuriva poole riigisisest õigust järgides. Teiste jaoks on tulemus igatahes läbipaistmatu. Eks proovige loogiliselt seletada ja õigustada olukorda, kus Eestil puuduvad võimalused otsida haiglatest näiteks päästetuid ja hiljem kadunuks jäänuid või kaitsta oma riigi kodanikke teises riigis.

Ma võin vaid arvata, kuidas käitunuks Rootsi avalikkus pärast Tai tsunamit, kui Tai oleks ametlikult päästetud, kuid siis kaduma jäänud isikutega käitunud nii, nagu Rootsi seda Estonia puhul tegi.

Mis isikuandmekaitse seadusest saab rääkida, kui kaitset vajavad inimesed, mitte nende andmed? Silmakirjalik. Samaga püüab Rootsi õigustada ka lindistuste katkendlikkust, sest nende seadused ei lubavat üht või teist filmitust avalikustada. Muidugi lisandub siia veel üksikasju tuukrite vaikimisleppest ja ärapõletatud lintidest.

Leppest saab taganeda

Pisut selgituseks ka nn hauarahuleppe olemuse kohta. Tellisime sellele õigusliku ekspertiisi, et oma töö kokkuvõtet esitades näha ette ka võimalikke käike õigusrindel. Lühidalt peaks selle leppe kohta teadma kolme asja. Esiteks, et võimalust lahti ütelda lepe ette ei näe ning vrakil on keelatud kõik toimingud, välja arvatud keskkonnaohu vältimisega seotud. Seda alust kasutati 1996. aastal, kui vrakist kütus ja muid ohtlikke aineid välja pumbati.

Teiseks, et lepet muuta või sellele uut tõlgendust anda saab kõigi leppega liitunud riikide nõusolekul. Kolmandaks, leppest taganemiseks annab aluse vaid Viini lepinguõiguse konventsioon ehk uued ilmnenud asjaolud, mida lepet sõlmides ei teatud. See tähendab, et leppest võib taganeda, kui see on sõlmitud näiteks pettusega.

Et komisjonil on jäänud töötada veel kaks nädalat, tahan julgustada inimesi, kes laevalt pääsesid: teie vaikimiskohustus lõppes aastaid tagasi kriminaaluurimise soikumisega, mis kuhugi ei jõudnud. Te ei ole seotud mingite kohustustega vaikida.

See võib aidata parlamendikomisjoni ja kogu eesti rahvast. Hiljem võib olla juba lootusetult hilja. Ja kui keegi peaks teid ähvardama ja vaikima sundima, siis on ka see väärt info, et asjadesse ametlikult sekkuda ja kaitset pakkuda.

Olles Estonia komisjoni loomise initsiaator, kinnitan ma ühemõtteliselt – komisjoni pädevuses pole ega saagi olla kampaaniate korraldamine vraki ülestõstmiseks. Meie asi on vastata püstitatud küsimustele ning töötada selle nimel, et uut sõltumatut uurimist alustada oleks poliitiliselt üldse võimalik.

Kuidas selle käigus uusi tõendeid koguma hakataks, on eelkõige spetsialistide hinnata. Keskenduda tuleb tulemusele, mitte sooritusele. Vihjeks vaid niipalju, et edasine sõltub poliitilisest tahtest ning sellest, kellel seda on ja kellel mitte.