Tartlasel tuleb aeg-ajalt ikka ette olukordi, kus tuleb vastata pärimisele: misasi on Tartu vaim? Tartlased ise tavatsevad sellest harilikult lugu pidada kui millestki vanast ja väärikast, see oleks justkui Tartu väärikuse pant. Samas võib asjale teisiti vaadates see tihtigi paista hoopis millegi kitsarinnalise, ahistavanagi.

Nõustugem Rein Veidemanniga, kes tõdeb Postimehes (12. 11.), et «Tartu vaim on mõnigi kord oma veidra ja tõrjuvagi poole ette nihutanud». Ega peeta ju ammuilma enam silmas Tartu vaimu alglätteid, tõnissonliku vaimu vastandust vaikiva ajastu võimule. Nüüd tähistab see sõna lihtsalt Tartu mentaliteeti, siin valitsevaid kombeid, vaimsust.

Tartulik uuevõõristus

Ilmselt tuleks just selle Tartu veidra ja tõrjuva poolena käsitada ka aeg-ajalt ikka ja jälle ühisrindeliselt lahvatavat uuevõõristust.

Mäletate, millist vastuseisu tekitas kasvõi praeguse Hansapanga hoone ehitus Vallikraavi tänava alumisse otsa, Barclay hotelli kõrvale. Varem seisid seal madalad kuurid ja garaaž ning kavandatud kõrgem hoone varjas, oh häda!, vaate Toome bastionile...

Samast vaimust on kantud tõrksus peaaegu iga uue asja suhtes. Jättes koomilisemad pisiasjad – nagu siga turuhoone juurde vms – kõrvale, on viimase aja kuumimaid näiteid muidugi kavandatav autosild Laia ja Vene tänava vahele. Tegu oleks kahtlemata ühe suure uue asjaga Tartus. Seega pole Tartu vaimust kantud mitmehäälne protest selle vastu paraku tõesti ootamatu.

Aga ega see uus Vabadussild nii üdini uus idee ka ju ole. Peale tänapäeva argumentide – liikluskorralduse ja -koormuse küsimused jms – on võibolla päris tulus meenutada, et see koht on üks iidseimaid Emajõest ülekäigu kohti üldse.

Keskaegse linnamüüri aegu oli siin Laia tänava otsa kohal Vene värav ja algas tee üle jõe, esmalt vene agulisse ja siis edasi kirdesse, Peipsi poole. See on olnud aastasadu ka linna sisenev peatee, Narva mäest alla – muide koos nauditava vaatega kesklinnale.

Praegu satume mäest alla tulles kõigest ühele kitsukesele ringliiklusele keset tühermaad. See ei ole (kesk)linnavääriline vastuvõtt. Kas raskeliiklus siit tõepoolest ka otse kesklinna juhtida, on iseküsimus. Aga see tee peab ometi olema avatud – see paistaks ilmne küllap ka Tartu vaimule endale!

Võlgneb ju ka Tartu linn ise oma eksistentsi sellele, et just Tartu kohal on olemas õigupoolest ainus looduslik võimalus soiste kallastega Suurest Emajõest üle pääseda.

Vabadussild on sedasi veidike ka pisike Tartu mudel Tartus endas. Ja selle kaudu võiks olla mõistetav, et oleks kasulik Vabadussillale vabadusastmeid juurde anda. Ja silla ümberehitamine kavandatud plaanide järgi vabadusastmeid sillale lisab – olen kindel, et koos sellega saaks ka Tartu neid juurde.

Minu meelest ei tasuks hoida kangelaslikult kinni kääbakast linnapildist, mille kujundasid taganevad punaväed: kui need 1941. aastal raudbetoonist Vabadussilla õhku lasksid, ei võinud nad oma parimaski unenäos ette näha, et veel 64 aastat hiljem pole seda silda autoliikluseks taastatud!

Esimestel aastakümnetel hoidis silla taastamise loomulikult ära Vene võim – (Eesti) Vabaduse sild polnud ju mõeldav, enamat kui pontoonsilda siiakanti ei rajatud! 1993. aastal oli aga iseseisev Eesti veel väeti – suutsime Vabadussilla vaid jalakäijate variandis taastada.

Kuid ka liiklushirmud, mida on silla laiendamise vastu üles tõstetud, pole mu meelest päriselt põhjendatud. Nii on mõte taastada Laial tänaval kahesuunaline liiklus ju mitmeti hea: see võiks säästa kõigepealt botaanikaaeda – näiteks Tallinna suunduvad liinibussid ja muud voorid ei peaks enam mööduma botaanikaaiast kahelt küljelt, vaid ainult Laia tänava poolt.

Liialdatud hirmud

Ka kitsuke tänav Emajõe ja botaanikaaia müüri vahel pääseks neist juhtidest, kes on praegu sunnitud kasutama üle jõe tulekuks Kroonuaia silda. Vibratsioon ja muu koormus väheneks oluliselt ka Kroonuaia tänaval, mis oleks selge võit siinsetele elanikele ja koolile ning kogu Supilinnale.

Asjaolu, et Kroonuaia tänav on üleüldse sattunud transiitmagistraaliks Tartust Tallinna – need on kaks riigi suuremat linna! –, ületab selgelt selle tänava ehituslikku, konstruktsioonilist, loogilist jm «kompetentsitaset».

Ja lõpuks – kogu see sillaafäär on ju tingitud tõsiasjast, et Tartu on ikka ka jõelinn. Selliste linnade tegusust näitab eeskätt see, kuidas on jõgi linnaelusse lõimitud.

Ühelt poolt näitab sildade rohkus linna jõukust, teisalt näitab toimiv jõeliiklus veetee võimalikkust ses linnas. Ja Tartugi võiks mõlema kriteeriumi järgi söakalt edasi astuda.

Selleks tuleb aga selgeks vaielda sisemised vastuseisud. Muide, peaaegu alati on neist vastuseisudest ülesaamine tähendanud lõpuks võitu – nii Tartu linnaruumile kui tartlastele endilegi.

Peaaegu alati on Tartu vaim selle lõpuks omaks võtnud ja aastate järel olemasolevat ka innukalt kaitsma asunud. Küllap läheb nii ka Vabaduse

autosillaga.

Samal teemal: Laia tänava autosild, TPM, 14.10., 24.10., 26.10., 3.11., 9.11., 15.11., 18.11.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5