Ka Üllari isa Hendrik Põvvat soovis, et pojast saaks spordimees. Hendrik tegeles paljude spordialadega. Oli omal ajal üks kõvemaid mäesuusatajaid. Paraku tuli tal kõige magusamas sportlaseeas Siberi teekond jalge alla võtta. Kui ta külmalt maalt tagasi tuli, kutsus Tartu veemotot juhtinud Karl Kivastik ta veele kihutama.

«Huvitav aga, et isa ei soosinud minu tegemisi veemotos,» meenutab Üllar. «Ta küll aitas, kui mul mõistusest puudu jäi, aga ütles, et poiss, see on vale ala. Ta vist oleks pigem näinud, et ma teeks kergejõustikku või suusatamist.»

Jõe ääres Supilinnas kasvanud Üllarit tõmbas vesi meeletult: «Isa paat oli kuuri lae all, ma kogu aeg kauplesin, et võtaks selle alla, aga ei!»

Üllar leidis ikkagi tee veesõidu juurde: «Tädipoeg Sulev Märtson oli 10 aastat vanem ja Sulevi kaudu sain ma oma unistusi realiseerima hakata. 1972 läksin pioneeride maja veemotoringi, mida juhatas legendaarne Mart Taniel.»

Vaimne isa Põks

1972. aastal veemotoga alustanud Üllari tee tippu sai hoo sisse 1986. aastal, kui lõpetas aktiivse spordi Nikolai «Põks» Põvvat. Mees, keda Üllar peab oma vaimseks isaks veemotos (sugulased nad ei ole). «Põksi paadikomplekti tahtsid paljud saada. Mina sain. See oli O-250 spetsiaalse mootoriga võistluspaat,» meenutab Üllar.

«Põksiga olid mul kuni tema surmani nii lähedased nagu isa-poja suhted, nii spordis kui muus elus. Põks aitas meeletult. Ta oli super mootorivend ja mina olin paadiehitaja. Kõik see kokku andis väga head tulemused,» ütleb Üllar.

Tulemusi tuli. Esimesel aastal (1986) kohe kaks pronksmedalit N Liidu meistrivõistlustel. 1987 tuli hõbemedal ja pääs koondisesse. «1988 oli ka hõbe… kuld läks väga napilt käest ära. 1990. aastal olin viimane eestlane, kes Liidu meistriks tuli,» meenutab Üllar.

Keerulised iseseisvumisajad tõid kolm aastat pausi.

«Ostsime ühe vana mootori ja tegime selle Põksiga korda. Tolle pilliga tulin esimest korda EMil üheteistkümnendaks. 1994. aastal tulin juba viiendaks, pronks oli käega katsuda. Nii ma esiviisikus kogu aeg olin. Aastal 2000 võtsin viimast korda MMist osa ja tegin otsuse noorte kasuks,» räägib Üllar Põvvat, kellest on nüüdseks saanud juba ka üle Euroopa tunnustatud paadimeister.

«Olin vist 14-aastane, kui tegin Jüri Lille jooniste järgi ise esimese paadi. Sellega tulin Liidu karikavõitjaks juunioride klassis. Tagantjärele mõeldes – kurat, kus oli tahtmine! Ega ma ei mõistnud midagi, kõrvalt olin Sulev Märtsoni tööd näinud, proovisin järele teha. Esimesel paadil tuli võistlustel põhi peaaegu alt ära,» kirjeldab Üllar.

Põhioskused sai Üllar siis, kui tegi Aldur Raudva käe all paate.

«Seda polegi võimalik raamatust õppida. Pead ikka meeletult vaeva nägema ja tööd tegema,» ütleb Üllar.

Üllar peab tipp-paadiks paati, mis olid tehtud vineerist, kaetud süsinikkiu ja klaasriidega. Neid on tema käe alt tulnud ca 30. «Plastpaate, mis vormi pannakse, olen paari aasta jooksul teinud vist sama palju kui 30 aasta jooksul neid õigeid asju,» sõnab ta.

Kaubamärk – Põvvat Racing Boat – hakkab tasapisi välja kujunema. «See on pikk protsess. Võibolla, kui poiss ajab ärilist poolt edasi, tema saavutab eesmärgi,» loodab Üllar.

Pisik isalt ja vanaisalt

Poiss – see on Üllari poeg Henry Põvvat. «Eks ta mul seal Kvissentalis kaasas oli ja pisiku külge sai. Alustas noorteklassis samamoodi nagu ma isegi,» ütleb Üllar.

Henryl oli esimesel võistlussõidul kohe esimene avarii. Aga seejärel tuli ta kahel aastal järjest Eesti meistriks.

1997 tuli Henry MMil viiendaks. Ja 2002 Tartus MMil oli Henry seitsmes.

Läinud sügisel alustas Üllari poeg uuesti tõsisemalt O-125 klassis. «Peame kiiresti tegema uue sammu – O-350 või 250 klassi. Seda paati me praegu ehitame,» ütleb isa.

Nagu Henry isaga koos, jõudis vanaisaga veemoto juurde ka Üllari tütrepoeg Sken Heidemann. Võistluspaati istus ta eelmisel aastal. Tulevik on ees.

Isa on poegade iidol

Veemototulevikuga sidus oma pojad ka legendaarne Aldur Raudva. Kõik kolm poega – Air, Art ja Maik – on veemotoklubi kodulehel oma iidoliks märkinud isa.

«Tema süstis meisse kõik selle jama. Tema korraldas kõik,» muigab Art «Elupäevad on ta ju seal jõe peal olnud, küll vetelpääste kaudu, küll muudmoodi. Väiksena on käidud isal töö juures ja veega on väga suur seos kogu aeg. Sealt see tõmme vee ja nende kihutamiste vastu tuli.»

«Isa on nooruses teinud ujumist ja veepalli,» lisab Air. «Aga siis tekkis veemoto Tartusse. Tartu ongi veemoto sünnilinn Eestis. Ja eks ta tasapisi hakkaski siis vedama seda asja.»

Üllar Põvvat peab Aldur Raudvat Eesti paaditegijaks nr 1. «Kunagi oli ta kindlasti parim,» ütleb Air. «Ta oli instruktor ja ise tegi joonised ja ehitas ise valmis ka, mis välja mõtles.»

«Mina mäletan 36 paati, aga neid oli rohkem,» arvab Art. «Ta tegi eskiisid käsiraamatusse ja joonistas kõik mudelid üles, mis ta teinud on.»

«Viimast paati ta valmis ehitada ei jõudnud, kaarematerjal oli juba valmis,» teab Air.

Kõik, mis Aldur ehitas, polnud võistluspaadid, ta tegi ka lõbusõidupaate, mis poegade sõnul olid tunduvalt keerulisemad.

«Aldur tegi kõike. Katsetas, proovis nõukaajal meie peal ka. Ta andis kõigile erinevad joonised ja nii me tegime nende järgi paate ja katsetasime. Nii ta sai parima välja noppida. Üksinda ei oleks jõudnud viit paati teha,» meenutab Üllar Põvvat.

Kuulsad olid ka Aldur Raudva tehtud vindid. «Vastu polnud kellelgi midagi panna,» tunnustab Art. «Isa tegi mitmetele klassidele vinte ja kõik sõitsid hästi.»

Võidusõitja Alduri võidusõitjatest poegi iseloomustab üksteise toetamine.

«Mina olen sellise suhtumisega, et ma näen pigem meeldivaid asju,» ütleb Art. «Ma ei süvene sellesse, mis mulle ei meeldi, tegemist on ikkagi vendadega. Mõlemad vennad on ausad, töökad, ettevõtlikud, sõbralikud.»

«Veemotos on vendade võidutahe väga suur,» iseloomustab seni parimaid tulemusi saavutanud Art. «Võidu sõites vennaarmu ei ole. Käib aus võidusõit. On olemas igasugu nõkse ja nüansse, aga meie vahel kehtib ausus alati.»

Ise ta oma tiitleid tähtsustama ei kipu. «Kuidas hinnata – 2003. aasta lõpus oli vanem vend medalite ja saavutuste poolest eespool. Mul on viimastel aastatel saavutusi kamaluga juurde tulnud, nii et olen nüüd isale järele minemas.»

«Motosport on heitlik,» ütleb Air. «Eks neid võite oleks palju rohkem, kui ebaõnne poleks. Untsu läinud sõite on ka ikka palju.»

Sõiduoskuste poolest peavad vennad üksmeelselt parimaks isa. «Air oleks nr 2. Maigu ma paneks veel enda taha. Aga ta on ka vee peal olnud kõige vähem aastaid,» järjestab Art.

Isa järel enda järgmiseks suurimaks innustajaks veemotos peavad vennad Raudvad Üllar Põvvatit. «Isa andis mulle oskused ehitada paati,» selgitab Art. «Teiseks isaks pean Üllarit, sest tema käe all sain paatide ehitusel maailmatasemel kvaliteedi tunnetuse. Isa ei teinud tehniliselt halbu paate. Aga neid paate tuli nii palju teha, et ta ei pannud lõppviimistlusele niivõrd rõhku.»

«Oligi nii, et mina õppisin Alduri käest ja Art õppis põhinipid minu käest,» ütleb Põvvat.

«Kui välisklubid on järjekorras ja ootavad Üllar Põvvati paate, siis ma arvan, et see on kõrge tase. Ja selle laine on kaasa toonud just viimased tiitlivõidud. Maailmatasemel paadid,» lisab Art.

Õde paati ei lasta

Aldur Raudval on ka tütar Ria Raudva, kes on alati kalda peal abiks olnud ja ka kohtunikutööd teinud.

«Eks ta ole unistanud ka paadiroolis olla, aga me ei ole lasknud sinna,» ütleb Air. «Ega ta nüüd nii väga surunud ka ei ole, aga hingega on ta kogu aega kõigega kaasas käinud.» lisab Art. «Ta on väga kurjaks saanud, kui teda asjaga kurssi ei viidud. Pidi igal sammul teadma, mis toimub ja kuidas läinud on. Ta on tõsine Raudva – ma arvan, et kui ta mehele läheb, siis mees võtab tema nime.»

Kas soovitad fotot teistele lugejatele?   Hinne: 4.2