Kui kinnitan, et varjunime Arju Virukas all avaldatud romaan tuli trükist septembri lõpul 2008, siis ma ei eksi. Autori nõusolekul võin avaldada ka tema õige nime: endine kaitseminister Enn Tupp. EllujäämiskirjandusRomaani ajendiks on parvlaeva Estonia hukk aastal 1994. Võib-olla kuulub ka «Detsembripäike» nende teoste hulka, mille kogusummaks on ellujäämiskirjandus, mille loojad kirjutavad «südamelt ära». Nood raamatud pole kuiv dokumentalistika, kuid nad kinnitavad, et autor on olnud kui mitte sündmuste juures, siis lähedal, ja ta soovib näidata, kuidas ka tema närv tuikab märksa enne, kui sünnivad mälestused. Niisugused on näiteks kunagise arhiiviameti peadirektori Peep Pillaku novellikogu «Tätoveerimiskursus» (1998) ning toonase teede- ja sideministri Andi Meistri «Lõpetamata logiraamat» (1997). Üle korrates – jutt ei käi dokumentalistikast ega päevakajast. Mõeldud on asjasse puutuva inimese tundmusi, mida poliitiliste vahenditega ei reguleeri. Valitsuse istungil Ühel Andres Tarandi juhitud valitsuse (1994-1995) istungil kuulati taas ülevaadet Estonia katastroofi uurimisest. Kõrval istuv kaitseminister Enn Tupp lükkas siis minu ette lehekese skeemiga, mis näitas, kuidas allveelaev vms lõi Estonial nina eest, alt üles. Kirjutasin lehekese kõrvale lause «Sul võib olla õigus, kuid Sa ei tõesta seda kunagi ära» ja andsin tagasi. Romaan «Detsembripäike» ei ole tolle sedelivahetuse illustratsioon. Romaan on minajutustus, milles minal on täita vähemasti neli rolli. Alguses on ta jälitustöötaja, seejärel inimene, kes hangeldab haruldaste muldmetallidega Venemaalt Läände. Siis on ta ootamatult niisugune laevareisija, kes Estonia hukkumisel jõudis ujuda päästeparvele ja pääses, ning lõpuks või õieti kogu see aeg mees, kes vaatab tagasi asjadele, mida enam ümber pöörata ei anna – kaasa arvatud omaenese poja ema tapmine. Siiski ei ole «Detsembripäike» ahastav. Ta ei jutusta süüst. Nn peategelaseks on mees, kes on senisest targem tagantjärele, kuid ei saa ikkagi olla kõige mõistja, sest tema saatuseks on teha sündmused kaasa. Too mees saab aru, et pole võimalik võtta kaotatud aega tagasi. Ta mõistab, et juhuse ja aja kokkupõrkes võib juhus aja kulgu muuta, kuid ta ei saa panna aega seisma. Siit tuleb «Detsembripäikese» loogiline puänt: Estonia hukkumisel said Läänemerel kokku reisiparvlaev, millele oli sokutatud ka salajast kaupa, ja Venemaa allveelaevaõppus, mis väljus kontrolli alt. Päris kindlasti ei saanud reisiparvlaev rünnata allveelaeva. Estonia meeskonna ja kaptenite käitumine jääb romaanist täiesti välja. Jutustamise raskuspunkt langeb Vene-poolsete õppuste korraldamisele, õigemini välkvalgusele nende käigus, kusjuures autor väldib süüdistamist. Enn Tupp ei esita meile diversiooni anatoomiat. Ta kirjeldab sündmuste jätkuvust olukorrani, kus miski pole enam inimese meelevallas. Filmilik romaan Romaan võib olla loogiline konstruktsioon nagu Tammsaare «Tõde ja õigus». Ta võib olla ka jutustus ehk narratiiv nagu Särgava «Lähme linna kirjutama...». Enn Tupp on valinud hoopiski x-tee: tema romaan on eeskätt filmilik. Muude tegevuskohtade muutudes jääb tal paigale katastroofikoht – öine meri, millel keegi ei tea, kus ta peaks asuma. Kirjutanuks ta romaani selle koha järgi, olekski meie ees raamat dramaatilisest avariist. Enn Tupp on toiminud teisiti. Tema romaan jutustab plaanidest, mille paiskab segi irratsionaalsus. Mõistus enam ei toimi, vaid valitseb minnalaskmine. Tragöödia seisnebki selles, et mõistus jääb alla. Oleks minu teha, lasknuksin Enn Tupil romaani veel kord läbi kirjutada (et olla täpne – kord ma juba lasksin tal seda teha). Ent ei salga: põnev on ta ka ilmunud kujul. Peeter Olesk oli aastail 1993-1994 rahvastikuminister ning 1994-1995 kultuuri- ja haridusminister. |
Kõik tänased
