Kui Tartu kobarkinos poleks reedel üks «Detsembrikuumuse» seanss aia taha läinud, siis ilmselt oleks mul «Admiral» veel nägemata. Aga plaanis see mul oli. Nii nagu «Detsembrikuumuski». Minu «Detsembrikuumuse» seansi esimesel kümnel minutil juhtus midagi tolle paljukiidetud digiheliga. Seanss lõpetati ja kinotöötaja andis vabanduste saatel igale pettasaanule vabapääsme mõnele järgmisele seansile.Kõrvalsaalis algas viie minuti pärast «Admiral». Olin eelmise saali kinolistest vist üks väheseid, kes pikemalt kaalumata nõustus «Detsembrikuumuse» asemel kohe «Admirali» vaatama ning närveeris, ega ta nüüd vähemalt sellest filmist ilma jää. Niisiis uus rännak ajalukku! «Detsembrikuumusega» võrreldes vaid kümmekond aastat varasemasse perioodi, ja seekord mitte Eesti-, vaid Venemaale. Muuseas olgu mainitud, et «Admiralis» kõlab paar fraasi puhast eesti keeltki ja et kuurortlinn, kus Vene tsaari laevastiku ühe võimekaima admirali Aleksandr Koltšaki perekond ja ta lähikondlased korraks viibivad, meenutab nii väga kas Haapsalu, Pärnut või Narva-Jõesuud. Aga see selleks. Tegelikult väljendub mõlemas filmis patriootlik püüd kirjeldada oma riikide saatust 90 aasta eest. Ühele on see iseseisvuse algus, parlamentaarse riigi loomine ja visa võitlus püsimajäämise eest, teisele sajandeid kestnud monarhia langus, kodusõda, rahvuslike ideede hääbumine, ühe (haritud) osa rahvast kodumaalt põgenemine, punane terror ja riiklik kaos. Filmikeele stambid on ilmselged mõlemal pool. Ning mõlemad filmid, mitte ainult «Admiral», pakatavad sotsiaalsest tellimusest ja kasvatavad oma vaatajais patriotismi. Tõsi, «Admiralile» püstitatud ülesanne on veelgi keerulisem, sest punased patriotismi kandnud lood tuleb püüda nüüd asendada uutega, ja seekord siis kodanlikku patriotismi kandvate nii-öelda valgete lugudega. Aga filmi viimastel minutitel olen surunud peopesad istme käsitugedele ja selja tooli sügavusse ning sõna otseses mõttes värisen üleelatust. Mind ei sega karvavõrdki, et filmi epiloog näib olevat laenatud «Titanicust». Et linateoses on teisigi kaheldavusi. Sest film on ikka vaid film ning elu midagi muud. Kurgus pitsitab aga tõeliselt. Koguni nii, et vajan segamatut üksiolemist ka siis, kui üle lina jooksevad lõputiitrid, külma meresügavuse kumisevad helid taustaks. Ühtäkki märkan, et tooliridade vahelt möödub vene perekond. Mõtlen, kuidas tunneb end vene inimene filmi vaatamise järel. Ja siis mõtlen, kas eestlane tuleb seda filmi vaatama. Lõpuks põlen soovist, et iga eestlane peab oma «Detsembrikuumuse», Liisi Koiksoni ja Sergo Varese kõrval nägema ka «Admirali», Konstantin Habenskit ja Liza Bojarskajat. Et siis küsida, kas ühe rahva traagikat on üldse võimalik võrrelda teise rahva omaga? Ja kas meist keegi saab kunagi olla teisest parem? |
Kõik tänased
