Ekspeaministri Mart Laari kinnitamine peaministrikandidaadiks laupäeval toimunud Isamaa ja Res Publica Liidu ühendvolikogu istungil ja volikogu otsus, et 2007. aasta kevadel toimuva suurkoguni juhib erakonda Laar, võib ju ühenderakonna liikmetele selgema perspektiivi anda, aga Eesti poliitikamaastikul on see järjekordseks näiteks «eliidi tehnoloogiast».
Laari kinnitamisele eelnes «aumehelik» (nüüd peab vist tõesti jutumärgid panema, sest see osutus arusaamatuseks) kokkulepe Laari ja Aaviksoo võrdsest esitamisest kandidaatideks, see tähendab ilma eelneva valikuga erakondade juhatuste tasandil. On natuke kummaline rääkida demokraatiast, kui valimiseks esitatakse vaid üks kandidaat.
Aga eks seda sai nähtud juba presidendivalimistel riigikoguski. Nii et see enam ei üllata. Hoopis kummaline on, et oleme saanud peaministrikandidaadi, kellel puudub (uue) erakonna täismandaat. Sest nagu kuulda, koguneb suurkogu alles pärast riigikogu valimisi.
Mart Laar juhib liiterakonda seega kvaasi-, see tähendab just-nagu-esimehena.
«Kvaasiks» võib aga jääda ka uus peaministri portfell, sest kõige tõenäoliselt
moodustub ka järgmise riigikogu valimiste järel koalitsioonivalitsus. Peab
sündima ime, et järgmise valitsuse moodustamisel osutuks liiterakond
dikteerivaks pooleks. Liiterakond on loomulikult kuulutanud, et läheb valimisi võitma. Ja juba alanud valimiskampaaniat silmas pidades kannabki laupäevast alates Mart Laar ekspeaministrist peaministrikandidaadi tiitlit. Ühelt poolt on see signaaliks Isamaaliidu truule valijaskonnale, et oma mees on endiselt kõrgete panustega mängus, konkurentidele tähendab see aga tulest ja vasktorudest läbi käinud «vana hai» laua taha istumist.
Reformierakonnale on Mart Laar kindlasti mugavam partner kui Jaak Aaviksoo. Laari minevikukoorem on vastuolulisem. Küllap võimegi õige pea oodata deklaratsioone liberaalse majandusmudeli ja konservatiivse elukäsituse kokkukuulumisest, mille tagatisteks Reformierakond ja uus liiterakond. Uus kaksikkoalitsioon tooks küll tagaukse kaudu valitsusse Res Publica eliidigi ja aktualiseeriks koos sellega Partsi-Kallase leppe, aga kes vana asja ikka mäletada võtab.
Meil ongi nii, et oma ajalugu peame õigesti peast teadma nagu ükskordühte, aga poliitikute tagatoasepitsused, diilid, prohmakad, rääkimata nende «vägitegudest» (kas on veel meeles, mille peale kadunud president Lennart Meri hõikas: «Tule taevas appi!»?) – see on määratud mälus olema vaid kõige rohkem ühe valimisperioodi.
|
kõik galeriid
