Justiitsminister Rein Langi kinnitusel tuleb Eestil võtta peagi seisukoht, kas muuta holokausti ja genotsiidi eitamine kriminaalkorras karistatavaks. Nagu näiteks Austrias, kus üks inglise professor seepärast kinni istub. Me ei peaks neid keelustama, see tähendab, et ei ole ka vaja spetsiaalset otsust. Seda valdkonda reguleeriksid edaspidigi põhiseaduslikud sätted arvamusvabadusest, viha õhutamise keelust jne. Ülimuslikud imperatiivid oleksid sel puhul ikka eelmainitud vabadused. Kui Prantsuse alamkoda toetas eelnõu, mis keelaks Armeenia genotsiidi eitamise, siis oli moslemiliidritel järjekordselt hea näpuga näidata. Ja argument, et enamikus islamiriikides ei tohi palju rohkemaid asju eitada, ei päde. Sest nood riigid ei väidagi, et on avatud ja demokraatlikud, aga meie enda kohta väidame. Inimesed ei ela üksnes lähtuvalt kirjapandud seadustest. Nende arvamus vastuolulisest küsimusest peaks formeeruma probleemi läbivaidlemise käigus. Ainult sel juhul on veendumus tõeline, mitte formaalne. Kõrgemalt poolt käsu korras antud seadus ei ole seda. Vastupidi, just see provotseerib selles kahtlema nagu igas kroonulikus asjas. Kui palju on meie ühiskonnas holokaustieitajaid praegu? Ilmselt pisku. Aga kui see keelatakse, küll siis neid tekib.
Piiri tõmbab kihutustöö Samas on selge, et kuskil on piir. Näiteks holokausti eitajate partei loomisse peaks ilmselt kapo sekkuma. «Tavaline» antisemitism on ainult kraadike kangem umbusust võõra vastu, sellest pehmest ksenofoobiast, mis iseloomustab enamikku inimesi. See ei tarvitse kaugeltki võtta võõraviha vormi, tihti avaldub see hoopis sõbralikus naerus ja pearaputuses (no küll on ikka inimesi ilma peal!).
Kui Läänes on antisemitismi tõusude ja mõõnadega esinenud väga kaua, siis võib öelda, et eurooplane sünnibki keskkonda, kus on vastavad pisikud ees, ja ta vabaneb neist teadlikuks olendiks saamise käigus (kui üldse vabaneb). Kui keegi läheb platsile ja karjub, et holokausti polnud, las lõugab. Aga kui ta teeb kihutustööd ja ajab kokku sadu demonstrante? Siin on mingi sarnasus pronksmehe taustaga. Minagi olen valmis vaidlema ja häbimärgistama toda, kes eitab Eesti okupeerimist. Aga ma ei nõuaks, et teda vangi pandaks. Kuni… ta ei hakka mingit liikumist või parteid looma. Ja ka siis tuleks ta pigem välja saata, mitte vangistada. Mu meelest on otsustav tähtsus inimeste väärtushinnangutel ja meediakanalitel. Ajakirjandusvabadus ei tähenda ju seda, et kõik pääseb valikuta trükki. Toimetuse sõel näitab lugejale, mis on väljaande meelsus ja kas tal on antud küsimuses üldse oma seisukoht. Võib-olla peaks holokaustieitamisega olema nagu homoseksuaalsusega, et igaüks on valikutes vaba, aga ainult täiseast peale? Alaealiste ahvatlemine on karistatav. Antisemitism kui haigus Minu eelnev arvamus on lisaks põhimõttelistele, sõna- ja arvamusvabadust puudutavatele põhimõtetele kantud muuhulgas veel järgmisest seisukohast. Mu sügava, aastate jooksul kujunenud veendumuse põhjal on aktiivne antisemitism psüühiline häire. Mitte haigus, nagu skisofreenia või maniakaaldepressiivne psühhoos, vaid samas reas, kus luuludki (eriteadlased andestagu, opereerin võib-olla vana klassifikatsiooniga). Antisemitism on samasugune häire nagu näiteks missiooniluul, paranoia, seksuaalse alaväärtuse luul jne.
Küllap on paljud kohanud isikuid, kes juttu ajades teevad korraga salapärase näo ja küsivad, ega sa «ometi usu, et kõik on, nagu paistab?». Kas ma siis ei teadvat, et selle kõige taga on vabamüürlased ja juudid. Ta on selles nii veendunud, et absoluutselt mingid argumendid ei mõju. Ta ei võta üldse vedu, ei kavatsegi oma seisukohta põhjendada. See isik on nagu kurjast vaimust vaevatud.
Teine liik inimesi on need, kes satuvad otsekohe raevu, kui keegi midagi juutide kaitseks ütleb. See ei loe, et samas sõnavõtus on juutide kohta ka kriitiliselt öeldud. Ei, juudid on halvad sajaprotsendiliselt kui asi iseeneses. Säärane suhtumine sai näiteks siinkirjutajale osaks netikommentaarides, kui ma araablaste ja juutide õiguste üle arutlesin. Mindki sõimati juudiks. Rahu, minus on türgi verd… Jah, see on haigus, mis võib areneda nii kaugele, et võtab inimeselt terve mõistuse. Selle suurimaks näiteks on Hitler. Oleks on paha poiss ja võib arvata, et Saksamaa poleks suutnud võita Ameerikat. Ometi oleks meie planeedi pale praegu ilmselt teistsugune, kui füürer oleks juutidest (eelkõige muidugi teadlastest) oma liitlased teinud. Juudid olid Saksa ühiskonnale väga truud, eeskujulikud kodanikud.
Selle asemel käskis Hitler sõja otsustavatel silmapilkudel kasutada ronge juutide laagrisse transportimiseks, selmet rindele varustust viia. Ta kiirustas oma tapatööga isegi siis, kui kaotus oli silme ees. Nii suur oli tema juudiviha. See oli kahtlemata meelehaigus. Hoida ja hinnata vabadusi Tulles tagasi tänapäeva: nii nagu ma ei arva, et peaks vangi panema lollikese, kes tänaval tuiab ja ropu sõna ütleb, nii ei ole vaja vangi panna ka holokaustieitajaid. Enamik arukaid inimesi teab niigi, kuidas asjad olid. Veendunud antisemiiti ei ole võimalik ümber kasvatada. Ta ei allu ravile. Aga kuni ta peab puhtust, oskab lihtsamaid töid teha ja saab üldse endaga hakkama, las ta olla. Seda nõuab meil ligemesearmastus.
> Loe edasi |
kõik galeriid
