«Mis tähtsust on rahal!» kehitab ta õlgu. «Muidugi on tore, kui sul ikka mõni kroon taskus on, aga tühjade taskute puhul aitab alati teadmine, et küllap seda raha ühel päeval jälle makstakse.»

Võimalust head-paremat välja teha ei pea Toulouze otsima, sest tema Supilinna-kodul on avatud ustega kokkusaamispaiga kuulsus.

Esmaspäeva ennelõunalgi, kui prantslannaga juttu puhuma lähen, on tema diivanil keras kaks noort inimest, kellest üks tõttab kohe koduselt kohvi keetma ja võileibu tegema. Kolmas klõbistab samal ajal nurgalaua taga sülearvutit.

«Millegipärast pole ma leidnud Tartus ühist keelt oma põlvkonnaga,» tõdeb Toulouze, kelle peamine suhtlusring koosneb inimestest, kes võiksid vabalt olla tema lapsed.

Maailmakodanik

Tegelikult saab Tou-louze’i prantslannaks nimetada tingimisi. Elanud küll 20 aastat oma elust Prantsusmaal ja olles praegugi Prantsuse kodanik, sündis ta Roomas ja veetis suurema osa lapsepõlvest Lissabonis.

Tema ema on itaallanna, isa portugallane. Kui kellegi kohta saab öelda maailmakodanik, on Toulouze seda kahtlemata ja mitte pelgalt verelt: ta valdab itaalia, portugali, prantsuse, inglise, vene, ungari, soome ja eesti keelt. Pisut lobiseda võib ta veel mitmes-setmes keeles.

Neliteist viimast aastat on Toulouze olnud tartlanna, õpetades ülikoolis nii kirjalikku kui suulist tõlget prantsuse keelde, tehes sünkroontõlkeid ning pühendudes soome-ugri rahvaste, eeskätt udmurtide kultuuri uurimisele.

Nagu paljudel, on ka temal teed sillutanud omamoodi juhus: 1983. aastal sai ta stipendiumi Budapesti soome-ugri kateedri juurde.

Enne Eestisse tulekut polevat Toulouze suutnud kujutleda end elamas Pariisist või Lissabonist väiksemas linnas, praegu juurdleb ta, kas suudaks end taas hästi tunda mujal kui Taaralinnas.

«Olen kunagi andnud sõna, et kui Pariisi Idakeelte Instituudis läheb soome-ugri keelte professor pensionile, asun tema asemele,» tunnistab Toulouze. «Ma ei suhtu sõnaandmisse kergelt, aga ma peaaegu loodan, et midagi juhtub ja ma ei pea minema.»

Lisaks loendamatutele sõpradele-tuttavatele, kellega Tou-louze'ile meeldib inimeste, nähtuste ja suundumuste üle arutleda, on tema südame külge kasvanud maakodu Karula metsade keskel.

Naine peab täiesti võimalikuks, et tema pensionipõli, mis võiks alata nii umbes paarikümne aasta pärast, möödub just seal mäekingul ürte kasvatades, rebastega tõtt vahtides ning mõistagi külalisi vastu võttes.

«Eestis on hoopis teine elu-kvaliteet: vähem stressi, rohkem harmooniat,» leiab Tou-louze. «Prantsusmaal on inimesed närvilisemad. Ja minu meelest on siin isiku vabadus ja vastutus paremini proportsioonis – ettekirjutusi, mida võib ja mida mitte, on vähem.»

Sõber

Rahvaluulemagistrist luuletaja Kristiina Ehini meelest võiks igaüks õppida Eva Tou-louze’ilt tõeliseks sõbraks olemist. Toulouze ütleb isegi, et teda huvitavad inimesed, ja Ehin saab sellele kinnitust kogu aeg.

«Tähelepanelikkus, millega ta sind kohtleb, paneb end tema kõrval väga hästi tundma,» lausub Ehin. «Selline pidev mõttes sinuga kaasas käimine on väga ilus, kuid kahjuks haruldasevõitu omadus.»

Ehin ei kujutle Toulouze’i kergelt vihastumas. Ta olevat hästi kannatlik ja püüdvat tabada teise inimese mõtteilma.

Ühel rongisõidul Siberi-ekspeditsioonile õpetas Toulouze Ehinile udmurdi laule (muide, Toulouze mängib rõõmuga klaverit ja on väga laulualdis), kui vastaspingil istunud vene vanamees kukkus kraaksuma: mis te pursite siin mingit jaapani keelt, õppige enne vene keel ära!

Aimanuks räuskaja, missuguse vaimse pagasiga inimesele ta peale hüppab, poleks ta ehk suud paotanud. Igatahes suutnud Toulouze ülikannatlikult selgitada, mis teoksil, ning vanamees taltunud.

Selle juhtumiga seoses on paslik mainida, et kui Toulou-ze’ilt Eesti puuduste kohta pärida, mainib ta ksenofoobiat ja rassismi. Teise suhtes on ta leebem, sest see tulevat rumalusest, esimene on aga isegi seadusesse raiutud.

«Kaks aastat tagasi võitis üks itaallane konkursi ülikooli professori kohale,» toob ta näite. «Selgus, et tal pole võimalik tulla koos perega, sest naisele-lastele ei antaks elamisluba.»

Toulouze saab väga hästi aru, kust jabur piirang tuleb: seadusandja mõtles immigrant Ivanile, kes toob lisaks abikaasa Natašale kaasa nõbud, tädid ja vanaemad, kes kodumaale tagasi ei lähegi.

«Aga selline seadus on ikkagi lauslollus. See on asi, mis on esiteks ebaõiglane ja teiseks kahjustab Eesti mainet. Elamisloa andmisest saab ju alati keelduda, aga võimalus seda saada peab ometi olema!» ütleb ta.

Kirjanik Arvo Valton, kelle tõlkeraamatutele mari, komi ja udmurdi keeltest on Toulouze kirjutanud saatesõna, nimetab oma head tuttavat küll sõbralikuks ja lahkeks, ent ühtlasi jõuliseks ja põikpäiseks.

«Vaielda on temaga võimatu, seepärast minnakse temaga tihti riidu,» teab Valton. «Viimane sõna jääb peaaegu alati talle. Harva kellelegi teisele, aga siis on see sõna – alistun.»

Valtoni etnoloogist poeg Laur Vallikivi, kes on olnud mitu aastat Toulouze’i majanaaber ning õppinud tänu temale selgeks prantsuse keele, väidab aga isa liialdavat.

«Kui ta oleks jäärapäine, poleks tal nii palju sõpru,» arutleb Vallikivi. «Ta suudab oma seisukohti hästi põhjendada, aga ka neist taganeda.»

Oskust teisi ära kuulata ja teiste arvamusega arvestada nimetab ka filmimees Mark Soosaar, kes on mitmel varasemal aastal kutsunud Toulouze’i tõlgiks Pärnu visuaalse antropoloogia festivalile.

Sädeinimene

Kümmekond aastat tagasi püüdsid Soosaar ja Toulouze panna käima Saarte Kogu – tulueesmärgita juriidilise isiku, mis pidi edendama väikesaartel osalusdemokraatiat ning takistama maade parseldamist välismaalastele.

«Sädeinimene,» iseloomustab Soosaar. «Särav ideedepilduja, ammendamatu energiaga. Kui tegime 1992. aastal Tjumeni oblastis rahvusvahelist seminari «Nafta ja põlisrahvad», suutsin mina teha vene-inglise tõlget järjest 20 minutit, aga tema isegi tund aega.»

Praegu on Toulouze muude tegemiste kõrvalt koos kümmekonna teise lingvistiga koostamas eesti-prantsuse sõnaraamatut. Kuskil ajusopis tuksub tal aga teadmine, et varsti tuleb hakata kohvreid pakkima.

Soome-ugri keeled Pariisis tahavad hoidmist.

CV

• Eva Toulouze, täieliku nimega Eva Maria Vingiano de Pina Martins Toulouze, sündis 1956. aasta 13. septembril Roomas. Lõpetanud Pariisi Politoloogiainstituudi rahvusvaheliste suhete alal ning Pariisi Ülikooli INALCO soome-ugri filoloogia erialal.

• Kaitsnud Pariisis mari keeleteaduse teemalise magistritöö ning 2002. aastal doktoriväitekirja «Udmurtide kirjakultuur ja rahvusidentiteet». Tartu Ülikoolis on käsil analoogne doktoritöö neenetsitest, hantidest ja mansidest.

• Töötanud 1990. aastate alguses Jyväskylä Ülikooli, Helsingi Prantsuse Kultuuri Keskuse ja Helsingi Ülikooli prantsuse keele lektorina. 1991–98 oli Tartu Ülikooli prantsuse keele ja kirjanduse eriala vedaja, 1999–2002 samas prantsuse keele ja kirjanduse lektor ning sealt tänaseni dotsent. 1992–98 Tallinna Humanitaarinstituudi prantsuse ja itaalia keele lektor.

• Valdab prantsuse, itaalia, portugali, inglise, vene, ungari, soome ja eesti keelt, saab rahuldavalt hakkama hispaania ja saksa keelega. On Soome-ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni juhatuse liige.

• Käinud mitmel Lääne-Siberi ekspeditsioonil ning elanud neist ühe käigus viis kuud taigas. Lahutatud.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5