Luksusristleja kõigub küljelt küljele, supp ei hooli
enam sugugi katlas püsimisest ja kaetud lauad tühjenevad nõudest hetkega –
selliseski segadikus on laevakokk Andrus Vaht pidanud maailma meredel toime
saama.
Üle tuhande reisija kruiisilaeva pardal – need pole vodkaturistid, kes üle
Soome lahe loksudes ka bistrootoitu süües õnnelikud on. Crystal Cruises on
aastaid saanud ajakirjalt Travel & Leisure parima kruiisilaevafirma tiitli.
Nädalase reisi hinnad algavad 5000 dollarist, luksuskajutites enamgi.Crystal Harmony, millel Andrus Vaht töötas, oli üks kompanii alustest. Torm ei võta merel inimestelt nälga ja kümnemeetrised lained pole kokale vabandus, teab Vaht.
Aga koka elu pole sellisel laeval ka muidu meelakkumine: hommikusöök, lõunasöök ja õhtusöök, à la carte road tuleb tuhatkonnale inimesele saata kolmveerand tunniga…
Vaht kiidab, et kogemus oli võrratu ja seda saama ta õigupoolest läkski.
Lapsepõlveunistus
Kui omal ajal õpetajad koolis uurisid, millised on laste tulevikuplaanid, oli enamasti juttu ikka miilitsaks, arstiks, õpetajaks või lenduriks saamisest. Keegi ei tahtnud kokaks, sest kokad olid lasteaias paksukesed vanemad naisterahvad. Aga Andrus Vaht teadis juba väiksena täpselt, et tema tahab laevakokaks.
Kust see kinnisidee, mine võta kinni. Pärast Vene kroonut ja lühikest EPAs proovimist oli noormehel aga selge – ikkagi kokaks!
Õppis Tallinnas Juhkentali koolis, pärast veel Soomes, siis koputas Estline`i uksele. Personaliosakonna arvamus, et kohad on täis, teda ei heidutanud, noormees läks ülemuste jutule ja veenis neid, kuni oligi Estonia meeskonnakokk.
Õnnetust tormiööst Vaht pääses – tema vahetus oleks alanud järgmisel päeval – ja tahtmist laeval töötada see katastroof ei võtnud. Ta jätkas veel mitmel Estline`i laeval, vaaritades siis toitu juba reisijatele.
Teed luksuslikule Crystal Harmonyle sillutas mõistagi enesetäiendamine tippkokk Crister Lingströmi juures Stockholmi Edsbacka Krogis, restoranis, mille headust on tunnustatud kahe Michelini tähega, ning mujalgi Skandinaavias.
Kutse Crystal Harmonyle võttis Vaht kuue aasta eest kõhlusteta vastu: maailma peab ju nägema! Muidugi oli see hüpe tundmatusse. Esimest korda tööle minnes pidi ta lendama Alaskale, teisele poole maakera. Töörütm lõi algul hinge kinni.
Muide, Vaht liigitab ristluslaevadele tööle minejad kolmeks. Ühed lähevad raha tegema, teised maailma avastama ja kolmandad tõepoolest uut töökogemust hankima. Vaht ütleb, et vähemalt alguses ta köögist palju kaugemale ei saanud, sest uppus töösse.
Supiosakonnas tuli päevas keeta üheksat eri suppi, üle saja liitri. Ehkki nii-öelda porgandit koorima ta ise ei pidanud, oli see ikkagi päevatöö, ettevalmistusi tuli aga teha mitmeks päevaks ette.
Kogemust – sõna, mida Vaht kasutab jutus kümneid kordi – ta kaheldamatult sai. Kui ikka koos on 35 rahvuse esindajad, igaühel taustaks oma rahvusköök, siis on sealt õppida õige palju. Oma osa oli ka sellel, kus maailma otsas laev parasjagu oli.
Vürtsikad aasia toidud, vahtrasiirupised Põhja-Ameerika road või Kesk-Ameerika mahlased troopilised puuviljad tähendasid huvitavaid retsepte ja võimalust proovida uut.
Rahvusköökidest kõneldes ajab Vahi muigama, kuidas india kokad läksid lamba valmistamise üle vaidlema – igas regioonis oma tõekspidamised.
Laeval töötamise raskus ei seisnenud ainult tempos. Töötsükkel kestis neli kuni kuus kuud, alles siis sai koju. Ka kojutulek ja tööleminek võttis omajagu aega. Näiteks kord tuli Vahil tööle minna Uus-Meremaale Aucklandi, kus laev parajasti oli. See tähendas tervet ööpäeva lennukis.
Kogu selle aja elasid Andruse meditsiiniõest abikaasa Annika ning poeg ja tütar Tartus.
«Kindlasti oli pere seiskohalt raske,» ütleb Andrus Vaht. «Me kõik peame eesmärgi nimel midagi ohverdama. Olen õnnelik, et leidsin sellise abikaasa, kes mind tagasi ootas ja need pikad kuud ära kannatas.» Maale pidama – kas nüüdki just lõplikult – jäi ta alles mullu.
Kruiisilaeva-aastate plusspoolele jääb muidugi muude asjade kõrval ka uhke pildikogu, kus Vaht poseerib nii Hiina müüril kui Jaapanis, Kariibi mere saartel või hoopis Vaiksel ookeanil. Ja kui perega peaks tahtma rändama minna, on tuttavaid kõikjal ees.
Kindel eesmärk
Eesmärk, mille nimel pingutamisest Andrus Vaht kõneleb, on avada oma restoran. Nimelt Tartus, sest talle lihtsalt meeldib Tartu. Viimased kuud on ta tööd rühmanud Küütri tänavas Moka kohvikus, mille omanik ta on kahasse Aivar Söödiga.
Just sel nädalal sai valmis uus menüü, peakokale paras katsumus, aga samas ka rõõm, sest võimaldab «peas keerlevad ideed taldrikule panna».
Kas päris oma restorani avamiseks on Tartus juba õige aeg, ei ole Vaht veel kindel. Linna elanike arv peaks olema küllaldane, et tipprestorani tahta, aga kas rahvas on piisavalt ostujõuline, on veel küsimus. Neli käiku tema hinnangul alla kolmesaja krooni jääda ikkagi ei saa, kui tahta suurepärast taset.
Ka toorainega on Tartus lood kesised, tõdeb luksuslaeva võimalustega hellitatud mees. Näiteks antrekooti ei saa pakkuda. «Miskipärast ei lähe see siin isegi hautades pehmeks,» imestab Vaht. Kalast ei maksa kõneldagi. Sõna varustuskindlus on koleda kõlaga, aga menüüsse pole mõtet lükkida toite, mille puhul tuleb kliendi ees vabandada, et toorainet pole.
Tartu praegu parimat söögikohta nimetades on Andrus Vaht kimbatuses – ehk Pierre? Volga valmimist ootab ta põnevusega.
Hakklihakaste pudruga
Võib olla ootamatu, aga oma lemmiktoiduks ei pea ilma näinud kokk midagi imetabast. Lemmik on hakklihakaste kartulipudruga. Kodus pole ta kade ka abikaasat kööki laskma. «Ega ma tema toitude kallal väga virise,» tunnistab Vaht, «nõu ikka annan.»
Kodu on korter Puiestee tänavas, maja jaoks poleks aega.
«Toit ja köök, see on mu elu!» hüüatab mees. Kummaline on tema puhul, et köögitöö ja toidumaitsmine pole siiani suutnud soliidset kõhtu ette kasvatada. Selle vastu, nagu selgub, aitab jooksmine. Mitte küll iga päev, aga kui, siis 15-16 kilomeetri kaupa.
Ja muusikamees on Vaht muidugi ka, trummar. On teinud oma bändi ja löönud trummi orkestris. Rujast tuntud trummari Andrus Vahiga on ta kätt surunud ka.
CV
• Sündinud Tartus 1. juulil 1968.
• Tartu Moka kohviku peakokk ja kaasomanik koos Aivar Söödiga.
• Õppinud kokakunsti Tallinna Juhkentali kaubanduskoolis, hiljem Soomes ja Norras.
• Töötanud kokana Tartu Kaunases, hiljem laevadel Estonia, Mare Balticum, Kristina Baltica, Regina Baltica, Norra alusel Lystind ja luksusristlejal Crystal Harmony aastail 2001 kuni 2006.
• Täiendanud end Soomes, Norras ja Rootsis, sealhulgas Rootsi tippkoka Crister Lingströmi juures restoranis Edsbacka Krog, mis on tunnistatud kahe Michelini tähe vääriliseks.
• Abikaasa Annika on meditsiiniõde, neil on 16-aastane poeg ja 9-aastane tütar.