Esmaspäeval Tartus arstide kriitikatule alla sattunud E-tervise infosüsteemi juriidilise poole peaarhitekt, advokaadibüroo Raidla & Partnerid advokaat ning Tartu Ülikooli meditsiiniõiguse õppejõud Ants Nõmper selgitab, miks on E-tervise infosüsteemi vaja nii patsientidele kui ka arstidele.

Tutvustasite esmaspäeval arstkonnale E-tervise infosüsteemi juriidilist poolt. Arstid läksid päris põlema. Miks?

Samal teemal: Terviseinfo internetti viimine tekitab arstides hirmutunnet

Järeldades esitatust, oli küsimus arsti vastutuses. See tingis teravdatud tähelepanu.

Mis siis arsti vastutuses muutub?

Sisuliselt ei muutu seal midagi. Arsti vastutuse põhimõtted on meil 2002. aastast võlaõigusseadusega paigas. E-tervise põhimõte on olemasolevat süsteemi muuta võimalikult vähe. Kuid iga uus asi mõjutab, kuidas vastutus toimib.

E-tervise infosüsteemis jääb arsti tegevusest rohkem dokumente alles, neid ei saa tagantjärele muuta ning need on paremini kättesaadavad. Sellega võib tõesti arsti vastutuse juhtumite arv kasvada.

Seni pole Eestis ühtegi arsti vangi pandud. Isegi kohtuasju ju pole?

Ega vangipanemist pole ka tulevikus ette näha, see eeldab arsti poolt tahtlikult valesti ravimist ja väga raske tervisekahjustuse tekitamist. Arsti vastutuse juhtumid, mis on olnud, neis on küsimus tsiviilvastutuses – patsient soovib temale tekitatud kahju hüvitamist. Neid summasid ei mõisteta välja mitte arstilt, vaid haiglalt. Arsti personaalne vastutus on tegelikult minimaalne ja Eestis tavaliselt ka vastutuskindlustuse kaudu kindlustatud.

Mis kasu on sellest, kui hakatakse terviseandmeid andmebaasi koguma?

Kasu on andmete parem kättesaadavus ravitegevuseks. Praegu liigub patsient tervishoiusüsteemis eri arstide vahel, aga andmed ei liigu. Tõepoolest, osa andmeid antakse patsiendile kaasa saatekirjaga, aga see ei ole turvaline, sest paberid võivad kaduma minna. Palju turvalisem on, kui andmeid saab elektrooniliselt talletada ja õige arst saab õigel ajal neile ligi.

E-tervise projekti eestvedaja, sotsiaalministeerium, armastab öelda, et patsient võidab. Mida ta võidab?

Andmete turvalisuse tase läheb uuele tasandile. Digitaliseeritud andmed – paberdokumendid – kaovad ära.

Mõelgem sellele, kui lihtne on paberdokumendiga haiglas tutvuda. Paberdokumendi vaatamisest ei jää mingit jälge. Digitaalsel kujul on võimalik andmetega tutvumised fikseerida ja juhul, kui see oli põhjendamatu, siis ka tutvuja vastutusele võtta.

Kuidas saab patsient seda teha?

Selleks on mõeldud eraldi kanal – patsiendi terviseportaal. Selle kaudu on patsiendil võimalik kontrollida, kes on tema andmeid vaadanud. Juhul kui patsient teab, et sellel arstil polnud mingit põhjust tema andmeid vaadata, siis on võimalik teatada õiguskaitseorganitele ning alustada järelevalvemenetlust, et kontrollida, kas vaatamine oli põhjendatud või mitte.

Mis juhtub nuuskimas käinud arstiga?

Juba praegu on võimalik seda arsti trahvida mõnekümne tuhande krooniga. Tulevikus säilib sama põhimõte. Tõenäoliselt patsiendil sellest, et arst on tema andmeid vaadanud, hüvitamisväärset kahju ei teki. Kui aga tekib, siis on võimalik kahju ka arsti käest välja nõuda.

Tulevikus on patsiendil võimalik seada piiranguid oma terviseandmete vaatamisel. Kellele?

Kõigile. Läbiv põhimõte on, et kontroll jääb patsiendi kätte. Kui patsient soovib, võib ta E-tervise infosüsteemi kogutavad andmed sulgeda. Ükski arst ei tohi nendega tutvuda. Patsient soovib sellisel juhul lasta end ravida praegu kehtivatel tingimustel.

Siin tehakse paar erandit. Kui inimene on teadvusetu ning kiirabiarstil on vaja andmeid, siis patsiendi elu ja tervise kaitseks pääseb kiirabiarst suletud andmetele ligi.

Kas patsiendi omaksed pääsevad tema terviseandmetele ligi?

Kui patsient nii määrab. Isikuandmed kuuluvad isikule. Pärast patsiendi surma on lähedastel juurdepääs ja lähedastel on juurdepääs ka siis, kui patsient teatab, et tema andmeid võib jagada tema abikaasa ja lastega.

Põhimõtteliselt on siis patsiendil võimalik oma terviseandmed täiesti avalikuks teha?

Kui patsient saab aru, et hea ravi saamiseks on oluline, et arst tema kohta võimalikult palju andmeid teab, siis on võimalik teatada, et kõigil arstidel, kes teda ravivad, oleks andmetele täielik juurdepääs.

Ligipääs oleks vaid arstidel? Mitte politseil või kaitsepolitseil?

E-tervise infosüsteemi luuakse arstidele. Teistel ametkondadel ei ole sinna asja. Neid andmeid saab kasutada riikliku statistika tegemiseks, aga need andmed väljastatakse anonüümsel kujul – tuhande inimese haigestumine sellisesse haigusesse.

Vaimult nõdrad inimesed testamente tegemas. Kas notarid näevad inimese terviseandmeid?

Notaril ei ole õigust terviseandmeid vaadata, neil pole ka meditsiinilist ettevalmistust. Notaril pole vaja neid näha.

Ligipääsupiirang on kavas hüpohondrikutele?

See on meditsiinieetika põhimõte, et arst peaks püüdma vältida patsiendile kahju tekitamist. Praegune süsteem näeb ette, et patsient saab andmetega tutvuda ainult arsti juures. Tulevikus saab ta läbi tervishoiuportaali andmetega tutvuda ka kodus.

Võib juhtuda, et ta ei mõista õigesti, mida arst on kirja pannud. Kui andmed, mida arst on kirja pannud, tekitavad patsiendile kahju või patsient tekitab ise endale kahju, siis on ette nähtud, et arst saab keelata patsiendil teatud ajaks andmetega tutvumise. Samuti saab märkida, et patsient võib nendega tutvuda arsti juuresolekul.

Mida teha siis, kui patsient ei ole selle piiranguga nõus?

Seda on võimalik vaidlustada, piirangut on võimalik ka hiljem maha võtta.

Kelle juurde patsient pöördub, kui ta piiranguga nõus ei ole?

Kõigi probleemide puhul tuleb pöörduda infosüsteemi pidaja poole, kelleks võib saada Eesti E-tervise sihtasutus.

Kui sealt saadav vastus ei rahulda, minnakse kohtusse?

Jah, kohtutee on alati võimalik.

Seega on arstide kohtuprotsesside hirmul alust?

Esmaspäevasel konverentsil polnud arstide hirm sellega seotud. Siin tahetakse piirang maha saada. See piirang on kehtiv mõned nädalad või kuud, seega pole põhjust kohtusse minna, sest protsess algab alles pärast piirangu lõppu.

Arstid olid vastu, et dokument, mis on allkirjastatud, on üleval ning seda ei saa muuta. Muutmiseks tuleb vormistada uus dokument. Nädala jooksul kolm korda muudetud diagnoos on näha.

Kord saadetud andmeid enam olematuks ei tee. Alati saab täiendada ja parandada, esitades uue dokumendi. Eesmärk on näha dokumendi alg- ja lõppversioon, et ei jääks võimalust arstil andmeid märkamatult muuta.

Sugugi mitte kõiki dokumente ei koguta E-tervise infosüsteemi. Püütakse koguda oluline ja lõplik informatsioon. Kavas on koguda ravijuhtumi kokkuvõtteid, aga arst peaks need vormistama viis päeva pärast patsiendi haiglast lahkumist. Selle aja jooksul on enamik uuringu vastuseid selgunud ja arstil on olnud aega mõelda, et kõik korrektselt kirja panna.

Patsiendil on veel võimalusi oma soove avaldada?

E-tervise infosüsteemi luuakse eelkõige patsiendi jaoks. See avardab patsiendi autonoomiat – tal on võimalus kontrollida, kes tema andmeid on vaadanud. Samas on ka võimalus anda eelnevat infot oma soovide kohta – kas ta soovib vereülekannet näiteks. Või kui ta ise ei suuda oma ravi üle otsustada, siis kelle poole peaks arst pöörduma. Tulevikus on nii, et kui patsient ei luba endalt organit eemaldada, siis ei tohi seda arst ka teha.

Tartu Ülikooli eetikaõppejõud Andres Soosaar on märkinud, et suur probleem võib tekkida sellest, et patsientidelt ei küsita andmete infosüsteemi kogumiseks nõusolekut. Teie seisukoht?

See on kaalumisel. Juriidilises mõttes ei küsi ka praegu ükski arst haigelt nõusolekut andmete töötlemiseks. Küsitakse nõusolekut ravi osutamiseks, aga mitte andmete töötlemiseks. Pole võimalik informatsiooni kogumata ravida. E-tervise infosüsteem lihtsalt laiendab andmete kättesaadavust.