Tänasel põllumajandusministril Helir-Valdor Seederil on seetõttu lihtne oma eelkäijaid ebaväärika asjaajamise pärast arvustada. Jätnud 1999. aastal üle 2000 hektari endisi talumaid riigile, andis põllumajandusministeerium juba 2001. aastal Tartu Agrot erastades mõista, et tegelikult pole neid maid riigil tarvis. «Minu arvates riik ei oleks tohtinud tol ajal niimoodi käituda,» ütles Seeder 23. aprillil riigikogu infotunnis. «Miks niisugused otsused langetati, oskavad kommenteerida tol ajal ametis olnud ministrid ja ametite juhid.»Põllumajandusministeeriumi kantsler Indrek Grusdam, kes oli ministeeriumis ametis juba noil pöördelistel päevadel, nendib, et ministeeriumil pole ette näidata taustamaterjale, millest võiks lugeda piisavalt selgelt endiste eramaade riigistamise argumente. Riigistamine tunde ajel? Ministrite käskkirjad rajanevad maareformi seaduse punktil, mis ütleb: riigi omandisse jäetakse riigiettevõtete ja -asutuste põllumajandusmaa. Samas sai osa maaomanikke Tartu näidissovhoosist välja kasvanud Tartu riigimajandi, nüüdse Tartu Agro maadest osa või kõik ikkagi tagasi. Seadusepügal polnud absoluutne käitumisetalon, aga mis siis oli? Ehk mõne erapooletu eksperdi hinnang? «Mis puudutab erapooletute ekspertide arvamusi ja selgitusi ning põhjendusi, siis ma kardan, et sellist materjali nagu tänaste otsuste tegemiseks kogutakse, ei pruugi tolleaegsete otsuste puhul leidagi,» tunnistab Indrek Grusdam. «Tundub, et piisas, kui piisavalt autoriteetne isik tegi ettepaneku ja kirjutas midagi alla ning sellega oli asi lahendatud. 1992. aastal lihtsalt ei tekkinud neid küsimusi, mis on praegu loomulikud.» Grusdam ei täpsusta targu, kes need «piisavalt autoriteetsed isikud olid», kuid niidiotsad paistavad sündmuskohalt Tähtvere vallast. Sovhoosist valda juhtima Tähtvere valla riigistatud maid majandava Tartu Agro osanik ja juhataja Aavo Mölder sai 1992. aastal pidada põllumajandusministri ametit küll ainult kaheksa kuud, kuid jõudis lükata Tartu näidissovhoosist välja kasvanud Tartu riigimajandi, tänase Tartu Agro, turvalisele rajale. Kui 1992. aasta augustis kinnitas vabariigi ülemnõukogu Tartu riigimajandi maatarbeks 3000 hektarit, siis septembris andis Mölder välja käskkirja, millega keelas kohalikel maareformikomisjonidel tehingud ühismajandite varadega, mis võivad osutuda vajalikuks nende majandite tegevuses. «Vajaduse korral riigiesindajal kasutada vetoõigust ja informeerida koheselt põllumajandusministeeriumi,» käskis Mölder. Mölderi teenistuskäik lubaks kahtlustada, et ministrina valmistas ta endale ette töökohta. 1993–1995 juhtis ta Tartu riigimajandit ning jätkas 1999. aastal selle järeltulija Tartu Agro juhina pärast nelja aastat riigikogus. Lisaks sellele juhtis ta alates Eesti taasiseseisvumisest kuni 2005. aastani Tähtvere vallavolikogu. Mölder ise leiab, et ministri ja majandi direktori tooli seostamine on naeruväärne. Kui eelmine direktor lahkus, polnud Mölderi arvates midagi üllatavat selles, et talle kui Vorbuse küla elanikule, kel kogemus Laeva sovhoosi direktorina, säärane ettepanek tehti. Erapooletuses kahelda lubavaid ametipostide hõivamisi oli teisigi. 1993. aasta kohalike valimistega asus Tähtvere vallavanema ametisse endine Tartu näidissovhoosi osakonnajuhataja Toivo Talangu. Direktori asetäitjast ja kauasest näidissovhoosi peamelioraatorist Vilmar Kraagist sai valla maanõunik ning majandi direktori teisest asetäitjast Eino Härmist maareformi komisjoni liige. Jüri Näkk, kes jäi Rahingel ilma kümnest hektarist emale kuulunud põllumaast ning Kardlas 25 hektarist, leiab, et õigusjärgsete omanike suhtes vaenuliku seltskonna aitas vallatüüri juurde endiste sovhoosijuhtide initsiatiivil peetud rahvakoosolek, kus majanditöölisi hirmutati töö ja leivata jäämisega, kui majandi maad tagastatakse. «Selgitasin, et kui meile maad tagasi antakse, tuleksime nendega majandisse osanikuks, aga see ei paistnud kellelegi meeldivat,» meenutab Näkk. «Kui täna püüab mõni selgeks teha, et nende maade riigile jätmine oli riigipoolne initsiatiiv, siis võin kindlalt väita, et see on täielik vale. See oli raudselt endiste majandijuhtide initsiatiiv ja tahe,» on Näkk veendunud. Minister kummitempliks 1999. aastal allkirjastasid käskkirju endiste talumaade riigile jätmiseks põllumajandusministrid Andres Varik ja Ivari Padar. Samas võib aga väita, et Varik ja Padar olid suuresti varem kujunenud olukorra konstateerijad. Juba 1997. aasta augustis andis Tähtvere vallavalitsus välja korralduse, millest nähtub, et tolleks hetkeks oli tervelt 2100 hektarit endisi talumaid õigustatud subjektidele kompenseeritud. Tagastamise nõue oli üleval veel vähem kui 600 hektari kohta. Tartu Agro praegune tootmisdirektor Eino Härm ei eita üheksakümnendate alguses Tartu riigimajandis valitsenud kartust, et aastakümnetega üles ehitatud tootmine laguneb õigusjärgseile omanikele maid tagastades laiali. Põllud jäävad sööti ja maaparandusvõrk kasvab umbe. Härm ei salga ka toonaste valla juhtfiguuride enamiku püüet majandit tervikliku ja elujõulisena hoida. Samas on ta veendunud, et teerulliga maanõudlejaist üle ei sõidetud ja totaalsest ülekohtust rääkimine oleks selge liialdus. Näiteks Jüri Näkk jäi küll ühelt poolt ilma kahest lahustükist 35 hektaril, kuid sai asenduseks 50-hektarise tervikliku maaüksuse koos laudaga, selgitab Härm. «Arutledes selle üle, millised maatükid peaksid jääma riigile, pidasime aga tõesti silmas seda, et terviklikke massiive väikeste maasiilude tagastamisega ei lõhutaks,» nentis Härm. «Maareformi komisjoni liikmena pidasin õigeks seda põhimõtet kaitsta.» Eino Härm aga juhib tähelepanu ka sellele, et kõige usinamad talupidajad said talumaid tagasi juba enne 1992. aasta alanud maareformi vastavalt kolm aastat varem jõustunud taluseadusele. Agar maanõunik Tähtvere vallavalitsuse ja maaomanike kirjavahetust jälgides kinnistub tunne, et vallavalitsus ajas n-ö riigi asja kaunis usinalt. Näiteks andis vallavalitsus juba 1995. aasta augustis korralduse jätta endisest Soomeküla-Johani kinnistust Vorbuse külas tagastamata kümme hektarit. Ministri käskkiri selle maa riigile jätmisest tuli aga alles 1999. aastal. Eesliinil põllumaade riigistamise eest seisis maanõunik Vilmar Kraak, kes läinud aastal suri. Õigustatud subjektidele saadetud kirjades aastaist 1995 ja 1996 palus Kraak maanõudlejaid tungivalt, et nood avaksid kompensatsiooni saamiseks EVP-arved ning hindas maa tagasisaamise võimalust nullilähedaseks. Mõni sai Kraagilt passiivsuse pärast hurjutada, mõnda hirmutas maanõunik kõrge maamaksuga ühelt ja olematu renditulu lootusega teiselt poolt. Tõrksate õigusjärgsete omanike taltsutamiseks ei põlanud maanõunik isegi luiskamist. Nii väitis Kraak 1998. aasta märtsis ühele maanõudlejale läkitatud kirjas, et põllumajandusminister on juba otsustanud tema maast üle kümne hektari riigile hammustada. Tegelikult tuli see otsus alles järgmise aasta sügisel. Aastail 1993–2005 Tähtvere vallavanema ametis olnud Toivo Talangu kinnitab, et vallavalitsus, volikogu ja kohalik maareformi komisjon ajasid maareformi algusest peale üsna üksmeelselt riigimajandi terviklikkuse kaitsmise joont. Hoiak rajanes Talangu sõnul igaühe isiklikul veendumusel, et riigimajandi terviklikkuse säilitamine on kasulik riigile, põllumajandusülikoolile ning ka vallale. Viimast eeskätt sadade inimeste tööhõive kindlustamise mõttes. «Kuid võin kätt südamele pannes öelda, et mingit erahuvi ei olnud selles protsessis ei minul ega Vilmar Kraagil,» rõhutab Talangu. «Ühelt poolt oli arusaam, et paljudel õigusjärgsetel omanikel puudub igasugune põlluharimise kogemus, teisalt oli juba aimata tungi linnaäärseid häid põllumaid täis ehitada. Väga tähtis oli aga riigimajandi suutlikkus paljundada talunikele sordiseemet.» Pühad seemned 1997. aasta aprillis andis põllumajandusminister Andres Varik välja käskkirja seemnekeskuse moodustamiseks Tartu riigimajandi alluvusse. Minister viitas vajadusele täita rahvusvahelist kohust ning luua baas uute sortide kõrgpaljundusseemne tootmiseks ning seemnereservi säilitamiseks. Seemnekasvatus kui riigimajandi esmane funktsioon loomakasvatusalaste uurimistööde kõrval tulenes tegelikult juba ülemnõukogu 1992. aasta otsusest riigi haldusse jäävatest põllundusasutustest. 1999. aasta sügisel tunnistas põllumajandusministeerium Tartu Agro seemnekeskuse loomise ideekonkursil riikliku toetuse saajaks. Enne seda käisid riigimajandiga tutvumas mitmed seemnekasvatusekspertide komisjonid, kelle käikudest pole paraku kirjalikke jälgi ei Tartu Agrol ega põllumajandusministeeriumil. «Kõigi ekspertide üldine järeldus oli, et sordipuhast seemnekasvatust pole võimalik arendada, kui põllumassiive lõikavad endisaegsetes piirides tagastatavad kitsad ja pikad maasiilud,» meenutab Tartu Agro tootmisdirektor Eino Härm. Kirjalikul kujul leidub Tartu Agros vaid autoriviiteta «Eesti seemnesektori koondplaan», kus Tartu Agrot nimetatakse ideaalseks potentsiaalseks seemnekeskuseks. Tartu Agro seemnekeskuse juhataja Anne Liiker tunnistab, et 110 tonni heinaseemnega aastas ei vasta Tartu Agro praegu talle pandud poole suuremaile ootustele. Ometi on seda umbes kolm korda rohkem kui oli saagikus üheksakümnendate aastate keskpaigas. «Paraku ei saa me mööda muutunud konkurentsioludest – piirid on lahti ja heinaseemet on võimalik sisse osta,» märgib Liiker. Ebavõrdne kohtlemine Vorbuse külas kaheksast hektarist maast ilma jäetud Toomas Marga, kes on kangekaelselt keeldunud võtmast riigile jäetud vanaisa maa eest kompensatsiooni, pole näinud ühtki eksperthinnangut, millest nähtuks selle 8,5-hektarise tüki olulisus õppe- ja teadustöö või seemnekasvatuse seisukohast. Eriti kurioosne on Marga juhtumi puhul tõik, et samast Tartu Agro põllumassiivist, kust Marga oma osa tagasi ei saanud, tagastati viis külgnevat kinnistut. «Riik on käitunud alatult ja praegune põllumajandusminister on seda ka tunnistanud,» sedastab Marga. «Ma ei näe üldse võimalust arutleda, kas asi oli seaduspärane. Inimesi koheldi ebavõrdselt. Tartu piirkonnas hävitati erapõllumajandus ja alles jäeti üks kolhoos, mis ajab riigimaal äri soodustingimustel.» Mitmed maaomanikud on avaldanud tagantjärele imestust, et kui 16 aastat tagasi näis maade tagastamine algavat valutult, siis ühtäkki oli protsessil punn ees. Justkui kellegi karvane käsi oleks vahele tulnud ja vääranud õigluse taastamise. Tartu maavalitsuse omandireformi peaspetsialisti Arvo Tuisu arvates võisid paljudel õigusjärgsetel omanikel tekitada lepase reega mineku mulje õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnakomisjoni otsused, milles tunnistati pärijaid omandireformi õigustatud subjektiks. See tähendab, et komisjon tegi kindlaks ja tunnistas pärijate õigust taotleda tagasi 1940. aasta juulis natsionaliseeritud vara, kuid ei jaganud ega saanudki jagada lubadusi, et kõik maad ja hooned ka tagastatakse. «Otsus, kas lisaks õigusele taotleda on inimesel ka õigus saada, on täielikult omavalitsuse pädevus,» rõhutab Tuisk. Tuisu arvates saab Tartu Agro maaprotsessis teha riigile vaid ühe tõsise etteheite: asjaajamisega venitati põhjendamatult. Endiste talumaade riigile jätmise ja kompensatsiooni maksmise otsuse saanuks Tuisu arvates teha juba 1993. aastal. Minister ei kahetse Endine põllumajandusminister ja tänane rahandusminister Ivari Padar ei näe põhjust oma ligi kümne aasta taguseid otsuseid kahetseda. Olukorras, kus maa oli odav ja üle Eesti käis massiline piimakarja hävitamine, olnuks patt toimivaid majandeid lammutada, leiab ta. «Üks toonane peaargument oli kindlasti Tartu Agro seemnekasvatus, aga oluline oli hoida ka piimakarju, kuna käisid läbirääkimised Euroopa Liiduga,» täpsustab Padar. «Põhiline on aga see, et praegu on see maa riigi käes ja meil on valida, mida sellega edasi teha.» ------------------------------------------------------- Tähtvere maade saaga 1991. aasta
17. oktoober Eesti Vabariigi ülemnõukogu võtab vastu maareformi seaduse, mille järgi jäetakse riigi omandisse riigi äriühingute ja riigiasutuste põllumajandusmaa. 1992. aasta 26. august Ülemnõukogu kinnitab riigi haldamisele jäävate põllumajanduslike õppe-, katse- ja teadusasutuste loetelu koos nende asutuste põhitegevuseks vajaliku maa suurusega. 54 asutuse hulgas on Tartu riigimajand rekordiliselt suure maakasutustarbega: 3000 hektarit. Tartu riigimajandi tegevusaladeks märgitakse seemnekasvatus ja loomakasvatusalased uurimistööd. 1992. aasta 29. september Tiit Vähi valitsuse põllumajandusminister Aavo Mölder (Maaliit) annab välja käskkirja «Riigi haldamisele jäävad põllumajanduslikud teadus-, õppe- ja katsemajandid». Loetelus seisvate riigimajandite hulka on loetud ka Tartu riigimajand. Dokument sisaldab käsku riigi esindajaile kohalikes maareformikomisjonides: mitte lubada anda nõusolekut ühismajandi varaga tehingute tegemiseks, kui need varad osutuvad vajalikuks loetletud asutuste tegevuses. 1994. aasta 13. aprill Tähtvere vallavolikogu kinnitab valla maakorralduskava, mis kirjeldab ka Tartu riigimajandile jäetavaid maid. 1996. aasta 14. oktoober Põllumajandusministeerium teatab erastamisagentuurile, et ei anna nõusolekut lülitada Tartu riigimajandit erastamisnimekirja, sest see on vajalik teadustööks, üliõpilaste praktikabaasiks ning taime- ja loomakasvatusliku genofondi säilitamiseks ja arendamiseks. Minister on Ilmar Mändmets (Maaliit), peaminister Tiit Vähi. 1996. aasta 16. detsember Põllumajandusminister Ilmar Mändmets annab välja käskkirja seemnekeskuse väljaarendamiseks kooskõlas Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) nõuetega. Minister moodustab seemneskeemide rakendamise neljaliikmelise ekspertkomisjoni. Tartu Agrost ega Tähtvere valla maadest pole dokumendis sõnagi. 1997. aasta 30. aprill Mart Siimanni valitsuse põllumajandusminister Andres Varik (Eesti Maarahva Erakond) annab välja käskkirja seemnekeskuse moodustamiseks Tartu riigimajandi alluvusse. Minister viitab Eesti ühinemisele (OECD) seemnekasvatusskeemiga ning vajadusele luua baas uute sortide kõrgpaljundusseemne tootmiseks ning seemnereservi säilitamiseks. 1997. aasta 15. august Siimanni valitsus annab korralduse kujundada riiklik ettevõte Tartu Riigimajand ümber aktsiaseltsiks Tartu Agro. Aktsiaseltsi neljaliikmelisse nõukogusse kuulub riigikogu liige Aavo Mölder, kolmeliikmelisse juhatusse Tartu Agro peaagronoom Eino Härm. 1997. aasta 8. august Tähtvere vallavalitsus annab välja korralduse nõustuda ligi 3127 hektari endise Tartu näidissovhoosi kasutuses olnud maa riigile jätmisega. Maast ligi 2971 hektarit on põllumajandusmaa, 366 hektarit endine riigimõisate ja munitsipaalmaa, 454 hektari kohta pole esitatud taotlust ei tagastamiseks ega kompenseerimiseks ning ligi 2098 hektarit on juba õigustatud subjektidele kompenseeritud. 1997. aasta 9. detsember Põllumajandusminister Andres Varik teatab kirjas Tähtvere vallavalitsusele, et ministeerium nõustub jätma Tartu riigimajandi maast riigi omandisse ka õigustatud subjektide tagasinõutavaid maid, kui nende tagastamine takistab seemnekasvatuseks sobilikku maakasutust. 1999. aasta 22. märts Põllumajandusminister Andres Varik annab välja käskkirja seitsme Tartu Agro maaüksuse riigi omandisse jätmiseks. Maatükkide kogupindala on 90 hektarit. Maatükkide maakatastris registreerimise kohustus pannakse ASile Tartu Agro, nende riigile jätmist põhjendab minister vajadusega säilitada Eesti Põllumajandusülikooli õppebaas. 1999. aasta 18. november. Põllumajandusministeeriumi kantsler Ilmar Tupits teatab Eino Härmile, et Tartu Agro on valitud seemnekeskuse loomise ideekonkursil riikliku toetuse saajaks. Ühtlasi palub kantsler esitada ministeeriumile 1. detsembriks detailne projekt investeerimisvajaduse kohta. 1999. aasta 14. detsember Põllumajandusminister Ivari Padar (Mõõdukad) annab välja käskkirja 31 Tartu Agro maaüksuse riigi omandisse jätmiseks. Maatükkide kogupindala on ligi 2963 hektarit. Minister viitab alusena maareformi seadusele ja maa riigi omandisse jätmise korrale, kuid ei viita ei seemnekasvatuse vajadusele ega õppebaasi funktsioonidele. 2000. aasta 20. aprill Põllumajandusminister Ivari Padar annab välja käskkirja Vorbuse küla Liivaaugu maaüksuse ja Tüki küla Saviaugu maaüksuse riigi omandisse jätmiseks. Minister põhjendab kokku 36,4 hektari riigile jätmist vajadusega säilitada põllumajandusülikooli õppebaas. 2000. aasta 16. november Põllumajandusministeerium sõlmib ASiga Tartu Agro enam kui 3000 hektari riigimaa 25-aastase rendilepingu. 2001. aasta 1. november Riik müüb Tartu Agro aktsiad konkursi alusel 14 Tartu Agro töötaja loodud OÜle Tartland. 2004. aasta 25. märts Peaministri ülesandeid täitev majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen annab põllumajandusministeeriumile nõusoleku koormata Tähtvere valla Pihva küla 2,56 hektari suurune maaüksus Tartu Agro kasuks 50-aastase hoonestusõigusega seemnekeskuse kuivatus- ja sortimispunkti ehituseks. |
Kõik tänased
