Brian Cusworth
Vähe on Eesti ajaloos olnud korvpallileegionäre, kes oleks silmapaistvamad kui Brian Cusworth. Seda nii sõna otseses mõttes kui ka ülekantud tähenduses. Temaga konkureerib mälestustes ehk vaid esimene must mees – George Jackson. Siiski võib Brian vist Rockile olla sama tänulik kui Rock Brianile. «Abielu» on mõlemale poolele olnud kasulik ja õpetlik. Sügisel nimekast Harvardi ülikoolist Tartusse saabunud mees oli küll hirmuäratavalt suur ja meeletult skoorihimuline, ent paraku nõrk nii kaitses kui meeskonnamängus. Valdavalt tikkus ta ka esimese poolaja meheks jääma, kes väsides eksima kippus ning mängu tagumist poolt rohkem pingilt sai vaadata. Finaalmängude Brian on aga sootuks teisest puust, kes lisaks skoorile ning lauapallidele näeb väljakut ning suudab sööta. Mees on ka ise tunnistanud, et Rock on talle profikorvpalli esimene klass. Võib liialdamata öelda, et klassikursuse läbis ta eeskujulikult, lausa kiituskirjaga. Briani soorituse edukus sõltub väga palju tema emotsionaalsest seisundist. Kui mängu algus õnnestub, lisandub enesekindlust ning sellest kannustatuna on ta võimeline uskumatuid liigutusi tegema. Ebaedu korral hakkab aga mees end piitsutama ning noruspäi ei õnnestu enam miski. Et ka halval päeval keskmiselt hea mäng teha, on vaja lihtsalt rohkelt kogemusi. Giorgi Tsintsadze
Hüüdnime «Buu» (gruusia keeles öökull) kandev mängujuht trikitas Rockis juba möödnud aastal ning hullutas publikut harvanähtavalt teravate söötudega. Samal ajal vaevas mängujuhti krooniline keevaveresus, mis nii mõnegi mängu saatuse Rocki kahjuks otsustas. Füüsiliste võimete poolest on looja talle helde olnud ning ka oskuste arsenal ei anna põhjust häbeneda. Mees valdab palli suurepäraselt, on kiire ja hea hüppega, suudab visata nii eemalt kui läbimurretelt, ning mis mängujuhile kõige olulisem – näeb väljakul ka selja taha. Piprateraks meetünnis ikka seesama rahvuse omapärastki tulenev tormakus, mida Kerde on tänavu hoolega ravida püüdnud. Giorgi põleb mängudes sisemiselt nii eredalt, et tükib mõnikord läbi põlema. Kui teises finaalmängus kutsus Kerde kiirustama kippunud grusiini pingile, ei suutnud mees seal kümmet sekunditki järjest paigal olla. Keksis, vehkis, võimles ja siunas sama aktiivselt edasi, kui oleks seda platsil teinud. Ja iga mõne viivu möödudes vaatas anuvalt peatreeneri poole, silmis pilk «palun-palun, luba mul tagasi minna!». Sellist sädelust ja indu ei ole võimalik õppida. Giorgi puhul on aga hoopis küsimus, kuidas seda taltsutama õppida. Tanel Tein
Toomas Teini pojana polnud Tanelil eeskuju sportimiseks kaugelt vaja otsida ning KK Tartu pingile istus noormees juba 16aastasena hooajal 1993/1994. Oma mängijakarjääri 14 aastast lausa tosina on mees veetnud Tartus ja tõenäosus, et ta tulevikuski mõne muu klubi särgi selga sikutaks, on vist kaduvväike. Ju mujal pole nii hea, ei saa nii Tein olla. Tein on ehe näide akadeemilisest korvpallurist, keda läbi korvpalliajaloo mõtetes sirvides siin Tartu-mail ikka ja jälle võib kohata. «Tark ei torma» ja «nii palju, kui tarvis, aga nii vähe, kui võimalik» näikse olevat tema kreedoks. Tanelile on jumal andnud kõik, olemaks suur staar. Kõik peale tahtmise. Teini on nimetatud Rocki meeskonna ajuks ning ega kogenud palluril mängutarkusest puudu tõesti ei tule. Enamiku platsil veedetud ajast tegeleb ta küll mängu ehitamise, teistele viskeolukordade loomise ning kaitses rassimisega, ent kui muu enam tõesti ei aita, teeb ise ära. Tein on Rocki palluritest ehk kõige mitmekülgsem selles mõttes, et leiab korvpalli kõrvalt aega ja tahtmist tegelda veel paljude muude asjadega. Tanel ei unista, veetmaks kogu vaba aega trennisaalis, veremaitse suus ja higi silmades kipitamas. Mäng peab olema mõnus, lustlik, kavaldav, loominguline – umbes nagu bridž. Kui Teinist karikatuur joonistada, teeks talle valged kindad kätte. Janar Talts
Janar on hästi eestimaise olemisega: kartulikarva juuksed, natuke ehmunud lihtne nägu, suured säravad silmad ja mitte just tõtlik. Palliplatsil on seda üllatavam näha, kui võimsa spurdiga see pikk rahulik mees maast peaaegu taevani kerkib. Enne Saksamaale minekut meenub Talts eelkõige «kulbimeistrina», ent suurest soovist järjekordne kopp panna tükkis ka kiirelt vigadega pingile taanduma. Sügisel teda taas kodukamaral mängimas nähes torkas ennekõike silma hea jalgade töö. Kaitses on mees omandanud lisaks hästi ajastatud hüppele mitmeid muid võtteid ning tema vastu pole lihtne ei pikal tugeval ega väiksel kiirel ründajal. Asjata ei pärjatud Janarit finaalide parimaks kaitsjaks. Rünnaku arsenal jäi Rocki mänguskeemis tal küll suhteliselt ahtaks, aga kui ümber on nii palju hea käega mehi, siis pole ka midagi imestada, et Taltsi põhilised korvid tulid kas pealtpanekutest või kolmejoone tagant. Just hooaja alguses sopsas mees tihti kaugelt ja kuigi Talts oli finaalides varasemast 13 kolmesest läbi rõnga saatnud vaid 2, ei kahelnud mees viimase mängu lõpuminutitel Teini hea söödu järel veel kord proovimast. Nood kolm silma aitasid medalitele pika sammu lähemale. Lihtsa ja otsekohese jutuga Janar ajab platsil oma asja ja väga harva näeb teda vaidlemas või tõrelemas, kui, siis pigem iseendaga. Viskehimu on tema võimsad «kopad» kärpinud aga paljudel. Marek Doronin
«Oleks ma terve olnud …» võiks Marek Doronin Taltsiga lõõpida ja poole finaalide kaitsespetsi tasust nõuda. Ja jutus oleks omajagu tõeteragi sees. Headel päevadel pole ülimalt liikuval ja agressiivsel Doroninil mingi probleem katta edukalt ükskõik keda tema positsioonil Eestis mängivatest meestest. Paraku pole Marek vist õnne- ja tervisehaldjale piisavalt ohvriande viinud ning musta varjuna käivad õnnetud vigastused just tal eriti tihti külas. Aga tegijal juhtubki. Marek on Rockis oma asju ajanud juba 10 hooaega. Marek on agar, kohati liigagi, ja neil puhkudel saab mänguaeg vigade pärast loodetust varem otsa. Teisalt pole eriti palju nippe leiutatud, millega kaitsemängus ründaja maha võtta. Üks on jalgade töö, teine kehamäng ja kolmas viga. Kui mängijale anti ülesanne vastane nulli peal hoida, siis tuleb seda teha kõiki kolme vahendit kombineerides. Mõni totakas, ületahtmisest tingitud viga võiks ehk olemata olla. Marekil on gepardlik läbimurdeoskus ja kui ta seda teeb, siis enamasti õnnestunult. Võiks rohkem ette võtta ja minna! On üks põhjus, miks Marek Rocki meeskonda ei sobi: ta ei joo õlut. Kuivõrd see on ainus ja andestatav, siis kirjutaks meeleldi Doronini Tartu Rocki hingekirja ka uueks hooajaks 2008/2009. Äiapapa Riho Illaku meelerahu huvides vaevalt kipuks mees isegi mõnda teise Eesti meekonda. Gert Kullamäe
Seni räägiti, et Rocki kodusaalis on marulise publiku näol lausa kuues mees platsil. Kujutluspildis võiks teda siis ette kujutada tudengina, kel on ülikooli tekkel peas ning musta värvi hõbedaste tähtedega joogipurk näpus. Gert Kullamäe lisandudes Tartu meeskonda jääb mulje, et nüüd on seitsmes mees ka platsil. Nagu linna kohal hõljub Tartu vaim, kulgeb palliplatsil Kullamäe vaim. Kes mängijatest tihkaks logeleda või väljakul mitte ennast maksimaalselt pingutada, kui kuklas on lausa tunda kapteni teravat pilku. Neid pungitavaid silmi mäletavad kõik ning Gerdil ei ole tihti kaaslaste noomimiseks sõnu tarvis – piisab pilgust. Gert Kullamäe on kannustavaim mees esiviiskus, mis sest, et tema maine keha jääb varumeeste pingile. Mulluse kulla eest peab paljuski tänama Gerdi hullu viskekätt, tänavu saatis snaiper nelja finaali peale kokku teele vaid 14 kolmest, tabades neist 6. Ometigi on hirm, et tema puudumisel kaotaks Rock palju enam kui need 23 punkti, mis vanameister finaalides viskas. Silver Leppik
Pallikaotused, valesöödud, pea ees korvi alla sööst ja otsa ründaja viga – saage tuttavaks, Silver Leppik. Aasta tagasi oleks Leppikut kirjeldades koostanud just umbes sellised read. Tänavu on olukord pehmelt öeldes erinev. Kiiruse üle pole Rockis juba viis aastat sibanud Silveril kunagi tulnud kurta. Pallikäsitluse ning kaine mängu juhtimise kohta ei saa kahjuks sama öelda. Tihti «suri» Rocki rünnak tema kätte. Totter vigastus röövis vahepeal koondissegi kerkinud palluri enesekindluse peaaegu viimase tilgani. Finaali avamängus läks aga kaua vaikinud püss lahti valju kärgatusega: 21 punkti ja oma sihti ei leidnud vaid üks vise üheksast. Kerde tunnistas pressikonverentsil, et tema on alati uskunud, et Leppik on võimeline hoopis enamaks, ning sedasama on kinnitanud mitmed teisedki treenerid. Teises mängus hinge tõmmanud Leppik andis juhendaja sõnadele 16 silmaga taas kinnitust kolmandas mängus. Viimases vaatuses tabas mees vaid ühe, väga otsustava hetke kolmese. Kes seda püssi siis laadis ja lõpuks päästikule vajutas? Brian Cusworth võib-olla. Räägitakse jutte, kuidas need kaks käivad nagu sukk ja saabas ning mitte linna peal jõlkumas, vaid jõusaalis, jooksmas, viskeid harjutamas jne. Briani enesekindlus on nakatanud ka Silverit ja selle üle võib ainult heameelt tunda. Vallo Allingu
Suhteliselt hilises eas Jõgevamaalt adra tagant Rakverre pallima meelitatud Vallo Allingu täht on säranud kord eredamalt, siis jälle tuhmimalt. Virumaa aastail positsioneerus Allingu nii lauapallide noppija kui skoorijana liigatabeli tipus. Heade kaugviskajatega Rockis on tema roll piirdunud suuresti lauapallide noppimisega. Vallol on tulnud nende aastate jooksul tsentri kohta jagada Arturas Masiulise, Andrus Renteri, Marek Noormetsa, Martin Müürsepa ning Brian Cusworthiga. Just sellises kronoloogilises jadas on tema sparringupartnerid üha tugevamaks muutnud. Kindlasti on igaühelt neist midagi õppida, ent samal ajal on Vallo roll meeskonnas kahanemas. Sügisel algav hooaeg on Allingule juubelivärvides (10) ning jaanuaris täitus ümar arv aastaid (30) ka mehepoja sünnist. Hea enne ju, et tõsiselt rusikaga lauda lüüa ja end Eesti korvpalli kroonikatesse raiuda. Võimalusi selleks on ja Vallo on tõestanud mitme Balti liiga suure vastu mängudes, et vara on teda maha kanda. Kestutis ŠestokasEga Kerdel kerge olnud, kui meeskond hooaja hakul äärt vajas ning Paade kosumises polnud täit kindlust. Rahanumber kolksus ees ja et üle sellest minna ei saanud, tuli meeskonda alla-poole-milli-mees Šestokas. Kestutise hiilgeajad olid mitmeid hooaegu tagasi, aga mängutarkust ja «kuidas-ma-Euroliiga-võitjaks-tulin» lugusid tuli tema liitumisel meeskonnaga robinal. Leeduka ajalookott on lugudest pungil (suurt korvpalli alustas 17-aastasena 1993 Kaunase Žalgirises) ja nüüd lipsas sinna üks meistriloopungitus lisaks – Eesti oma (peale Leedu, Läti ja Küprose oma). Oli tänavu Taltsi asendus, kuigi kippus sel positsioonil nõrgaks ja lühikeseks jääma. Kestutise väärt omadus on, et ta satub enamasti olema seal, kuhu kukub pall, aga kaitsemängule orinteeritud Rockis on selles elemendis temast mitmeid paremaid mehi. Mitmes vaimselt väga raskes mängus oli temast abi meeskonna rahustamisel, ent kuskil kuklas pakitseb teadmine, et tema potentsiaalist ei õnnestunud Kerdel avada päris paljut. Asko Paade
Kaks hooaega tagasi mõtlesid Balti liiga Rocki vastased mänguks valmistudes ilmselt väga põhjalikult teemal, kuidas nullida Paade. Ka koduliigas olid hooajad 2003–2006 pikale, liikuvale ja hea käega Askole väga edukad. Ilusa loo lõpetas vigastus. Viimase poolaasta jooksul on Paade aga märku andnud, et temagi pole viimast sõna veel öelnud. Sarnaselt Leppikuga on Rocki-taolises «tiheda» kliimaga meeskonnas Asko Paade vaim ja ihu kosumas ning Taltsi puudmisel kostitas ta veerandfinaalis raplakaid 26 punkti ja 15 lauapalliga. Põhiturniiril keskmiselt üle 16 minuti usaldusajaga Kerdelt ja ka finaali avamängu 8 minutiga esitas Paade partii, mis hoiab tulevikku vaadates lootusi kõrgel. Kahtlane, kas Kestutis Šestokase kirju karjäär Rockis jätkub, aga tandem Talts-Paade kõlaks päris ähvardavalt. Liiatigi saab Asko rünnakul hakkama ka nr 3 kohal. Kristo Aab
Tartu korvpallikooli kasvandikuna on tema jõudmine linna esindusmeeskonda üsna loogiline. Kuuest aastast enamik on möödunud siiski pinki nühkides ning nii on Kristo üks neist paljudest eesti noorkorvpalluritest, kelle kohta öeldakse juba aastaid «noor ja lootustandev». Öeldakse seni, kuni noormehele sammal selga kasvab ja ta aasta-aastalt nõrgematesse klubidesse maandudes Eesti keskmikuks liigitatakse. Allar Velleramm, Antti Vasar, Heiko Rannula, Veljo Vares – kõik nad pole üldsegi mitte kehvad, aga ka ei midagi säravat. Kerde tunnustab Aabi kaitsemängu, aga seda oskust noormees platsil väga tihti demonstreerida ei saa – noor, kogemusi vähe. Ometi on mehel hea käsi, ta on meistriliiga 5. mees kahepunktivisetes (38st 26 ehk 68%), 12. mees kolmepunktivisetes (22st 9 ehk 41%). Keskmine mänguminutite arv ka aasta-aastalt tasapisi kosub, ent ega ole ka kerge ülesanne end platsile võidelda, kui ees on näiteks Tein. |
Kõik tänased
