Neist kaarega möödujaid on palju, sest agressiivse seltskonna käes välguvad ka mõõgad. Kes piisavalt julge, et seltskonnaga juttu teha, saab teada, et nad on olnud ka hullumajas – ühed doktorite, teised patsientidena. Hea küll, tegelikult on tegemist üsna vagurate noorte inimeste, larbiseltsingu Vishna-Ghrim liikmetega, kes haljasaladel ilusate ilmadega treenivad. Jalg- või korvpallitrennis käiakse peamiselt selleks, et võistlustel hästi osaleda, ent Vishna-Ghrimi seltskond rakendab oma trennis saadud oskusi larpidel ehk rollimängudes, hullumajale lisaks on larpe toimunud ka reisirongis ja pangas. Soodne hobi Eestis enim levinud larbid – mängud, kus kehastatakse kedagi teist – on aga fantaasia- ja keskajateemalised ja just sellistes kulub mõõgaga vehklemise oskus marjaks ära. Vishna-Ghrimi klubi erinebki teistest omataolistest selle poolest, et seal tehakse regulaarselt trenni ja keskendutakse mängijate oskuste arendamisele, teised seltsid tegelevad peamiselt rollimängude korraldamisega. «Mängus osaleda on huvitavam, kui oled treeninud,» seletas Vishna-Ghrimi treener, rollimängur ja ajalooüliõpilane Johanna Tikka. «Kui tahad head sõdalast mängida, ei saa seda teha nii, et sa pole kordagi mõõka käes hoidnud, trenn loob rollideks eeldused.» Mida täpsemini oma kätt kontrollid, seda ohutum oled mängus ka teistele inimestele, pähe ja kubemepiirkonda lüüa on mõistagi keelatud. Trenniga võib muidugi liituda ka larpidel käimata, kuid enamik osalejaid on siiski rollimängijatest huvilised. Enamasti küsitakse huviringide ja trennide eest hingehinda, ent Vishna-Ghrimiga treenida ei ole kulukas – raha läheb peamiselt mõõkade ja kilpide peale, millest üks maksab 25 krooni kandis ja need tehakse koos. Kuulutatakse välja workshopi päev ja meisterdatakse. Larpijad pole usuhullud Mõõgad paistavad hirmuäratavad vaid kaugelt, tegelikult on need tehtud üsna pehmetest materjalidest ja kehalisi vigastusi ei tekita – kui, siis vahel sinikaid. Mängudeks tehakse ise ka riided, isegi poisid õmblevad endale ise vammuse selga, sest sageli emad seda teha ei viitsi. Johanna Tikka on tegelenud larbiga kuus aastat. «Kui alustasin, tuli vist juba «Sõrmuste isanda» esimene osa välja, millest ma väga vaimustusin,» meenutas ta. Ka kuulis ta oma tuttavatelt – on mingi seltskond, kes teeb oma üritusi kuskil metsades ja peab lahinguid, seegi kõlas põnevalt. «Me ei ole usuhullud ega marurahvuslased,» naeris Tikka. «Täiesti normaalsed inimesed, see on lihtsalt nii lõbus.» Trennis käivad noored ütlevad, et nad ei taha nädalavahetusel Tartus passida või korteriläbudel käia – selle asemel tahetakse minna sõpradega metsa ja sellest saab palju põnevam ja adrenaliinirohkem nädalalõpp. Ajalooüliõpilane Marko Rasin tõdes, et talle meeldivad rollimängud, sest nende abil saab põgeneda hallist argipäevast. «Lõbus harrastus, tore rahvas,» kinnitas ta. Teistesse trennidesse ta kippunud ei ole, paraja füüsilise koormuse saab siitki. Paljud, kes rollimänguga tegelevad, on varem mänginud palju arvutimänge, sellest tüdinud, kuid korvpallitrenni pole viitsinud minna – olevat liiga tavaline. «Kui arvutis mõõgaga tegelasi näed, tekib huvi seda ise järele teha,» nentis Tikka. «Siia tulevad inimesed, kes tavaliste trennide vastu huvi pole tundnud.» Tikka rääkis, et rollimäng on nagu näitlemine. Laval ta olla kardab, aga mängudel pole pealtvaatajaid, sest kõik osalevad. Huvitavate rollide mängimine arendab nii näitlemisoskust kui ka isiksust tervikuna. Põhiliselt koosneb treeningurühm tudengitest ja keskkooliealistest, kuigi vanusepiiri ei ole ja seltskonnaga võib ühineda igaüks. Päris väikestele see siiski ei sobi, sest füüsiline trenn on üsna tugev ja lapsed võivad soovida rohkem mängulisust. Seltsielu oluline Igavaks mõõgavõitlustrenn ei muutu. «Kui ma olen küsinud, miks inimesed siin aastaid käivad, siis vastatakse, et sõprade pärast,» nentis Tikka. «Tekib suhtlusringkond, kellega koos käiakse ka mängudel.» Larbid toimuvad sageli metsades ja linnustes, et oleks kergem rolli sisse elada – sinna kogunevad inimesed üle Eesti, Vishna-Ghrimi rollimänguklubi tegutseb ka Tallinnas, Pärnus, Rakveres ja Viljandis. Stsenaarium ja rollid on enne suuremaid kohtumisi määratud, mängujuhid on mõelnud välja nii loo kui ka tege-vuse, kantakse ajastutruid riideid – tegemist ei ole siiski näidendiga ja osalised saavad mängukulgu ka ise juhtida ning ruumi jäetakse spontaansusele. Vishna-Ghrimil on ka traditsioonilised talvelaagrid, kus minnakse suure telgiga metsa, organiseeritakse salgad, kellega võideldakse, eesmärgiks on laagrit kaitsta. Võiks ju arvata, et Vishna-Ghrimi liikmed küll tänaval pimedas käia ei karda, sest võitluskunst on neil hästi selge. «Meile on iseloomulik konfliktidest hoidumine,» sõnas Tikka kindlalt. Vishna-Ghrimi larbiseltsing • Tegutseb 2001. aastast. • Aastate jooksul on aktiivselt uusi mängijaid koolitatud-kasvatatud. • Valdavaks tegevuseks on kujunenud larbivõitluse (kõige atraktiivsem osa mängust) treeningute läbiviimine. • Tegevus on suunatud pigem mängijatele kui mängude korraldamisele. • Koondab suuremaid ja väiksemaid seltskondi ning organisatsioone, kes tegelevad larbi või mingite aspektidega sellest. • Liituma on oodatud kõik, treening pakub piisavat koormust, meeldivaid elamusi ja võimalust suhelda aktiivsete mängijatega. • Vanus, sugu ega rahvus pole oluline, esialgu pole ka isiklik varustus tähtis. Kaasa on vaja võtta vaid mugavad riided, sportlikud jalatsid ja hea tuju. • Treeningud teisipäeviti ja neljapäeviti ilusa ilmaga Tähtvere pargis. • Rohkem infot www.vgk.ee. |
