Nii laulsid Leida Sibul ja Hilda Koni poolsada aastat tagasi raadiost Eesti rahvale. Laulsid vist lausa kaks-kolm korda päevas. Maailma seaduspärasusi alles avastava poisikesena jäin tollal peaaegu uskuma, et ajalugu ongi sada aastat pikk.

VIIMASED KOMMENTAARID Tuulepea Õige jutt! Väga hea  lugu! Lugege ja mõelge  natuke oma elu üle  järele... Aadule Las SÕÕRUMAA teeb otsa  lahti ja maksab  kõikidele turva-ja  parklatöölistele  keskmise  10000.Küsi,miks ... Teised kommentaarid

Küllap need müstilised sada aastat õhutavad kõiki mõnikord paralleele vedama. See, et 21. veebruar oli nii 1907. kui ka 2007. aastal kolmapäev, on küll ainult mehaaniline kokkusattumus. Samuti see, et Postimehe kuum teema oli siis ja on ka praegu parlamendivalimised (tookord Vene Riigiduuma valimine).

Veidi sisulisemaid võrdlusi tekitab sajand tagasi eesti ajakirjanduses jutuks olnud talumajanduse uuenemise ning sulaste ja põllutööliste madalate palkade probleem.

1907. aasta

20. sajandi algus oli Eestis kiire majandusarengu aeg. Eestlaste seas levis põllumajandus- ja inseneriharidus. Põllumeeste seltsid propageerisid uusi põllukultuure, tõuloomi ja tööriistu. Talumajandust aitasid edendada turba-, tõu-, pulli-, piima-, sordi- ja masinaühisused.

Talulautade katuseid kaunistasid esimesed karjale joogivett nina ette pumpavate tuulemootorite tiivikud. Hakkas kujunema midagi sellist, mida me täna uhkusega teadmistepõhiseks majanduseks tavatseme kutsuda.

Talusulaste ja põllutööliste palgamuredele aga vastati ajalehes, et ei eesti talu ega saksa mõis kannata suuremaid palku välja. Tõstad põllutöölise palka, tõuseb ka leiva hind ja kes seda siis enam osta jõuab! Rahvas jätab hädaga veel söömise järele!

Palgatõus arvati ähvardavat ka Eesti põllusaaduste võimet laiemale turule jõuda. Nojah, vanamoodi majandus vahest polekski palkade tõstmist välja kandnud, aga talumajandus ju uuenes.

Siberi ülesehitamine

1907. ja eriti 1908. aasta vapustasid Eesti ühiskonda jõulise väljarändamisliikumisega. Eestis pole inimest, kellel mõni sugulane poleks Venesse rännanud. Võimas väljarändajate vool suundus Siberisse – Tobolski, Tomski, Omski, Jenissei ja Irkutski kubermangu.

Kaugemaks sihtpaigaks sai Kaug-Ida, Ussuurimaa, Amuuri kallas. Seal näiteks oli Vene impeeriumil Eesti randlasi eriti vaja, et Vene riigile haaratud aladel jätkuvalt kalastust ja rannasõitu valitsevad «kollased sõbrad» välja tõrjuda. Tõrjutigi.

Legaalsele väljarändele Eestist sekundeeris massiline stiihiline ümberasumine, mille ulatusest isegi võimudel korralikku ülevaadet polnud. Ka «ärakaranutele» loodi võimalused võõrale maale kodu rajada. Nii ehitasid eesti pojad ja tütred peaaegu vabatahtlikult ja kodumaa omaga võrreldes paremates tingimustes üles Siberi ja Kaug-Ida majandust.

Mõnel pool andis tsaaririik igale uusasukale lehma, teisal rahaabi. Osteti soodsalt Ameerika põllutöömasinaid. Riigi arendusprojektide abiga ehitati Siberi eesti küladesse koole, auru-viljaveskeid, tellise- ja potivabrikuid, veehoidlaid ja muid hüdrotehnilisi rajatisi. Tõsi – nõukogude võimu korraldatud kollektiviseerimise aastail suurem osa tehtust küll hävitati.

Tööjõupõud

Ei maksa arvata, et ainult Esimene maailmasõda ja Vabadussõda eesti rahvast hõrendasid. Eesti riigi sünnihetkel elas iga viies eestlane Venemaal. Pärast Tartu rahu sõlmimist sai üks osa neist tagasi kodumaale. Aga eestlaste haudu jagub ometi vist küll kõikidesse Venemaa oblastitesse.

Eestis juhtus see, mis juhtuma pidi. Head sulast tuli enne esimest ilmasõda juba tikutulega otsida. Põllutööliste palgad tõusid lühikese ajaga kahekordseks. Pärast seda valusat õppetundi ei rääkinud enam keegi, et palka ei saa tõsta.

Eesti Vabariigi aastail, kui elu läks ülesmäge, andis tööjõupuudus väikeses riigis ennast endiselt valusalt tunda. Poolas mäletatakse tänaseni, kuidas Eestisse hakati põllutöölisi Poolast sisse vedama. Kas meie ka mäletame?

Saja aasta ring on täis. Täna räägitakse jälle, et Eesti majandus ei lubavat tööinimese palka tõsta, ning samal ajal hädaldatakse, et kiirete ümberkorralduste ajastul pole enam võimalik head tööjõudu leida. Erinevalt sajanditagusest ajast otsivad eestlased nüüd paremat elu ida asemel läänest.

Aga Eesti ettevõtjad juba jutustavad, et neil on templiga kiri, et need vähest palka küsivad töölised, keda nad Aasiast sisse tahavad tuua, ei ole tamili tiigrid ega moslemite salaorganisatsioonide liikmed. Ja et nad tulevat ainult heast tahtest meie majandust edendama ja minevat enne pensionile jäämist ruttu ära koju.

Tark õpib ajaloost

Ajalugu on keeruline asi. Nii keeruline, et seda ei saa korrata. Küll aga saab temast õppida. Lihtne tõde ütleb, et loll õpib ainult oma vigadest (kui üldse õpib), tark seevastu ka teiste omadest ja ajaloost.

Eestlased on hariduslembene ja õppimisvõimeline rahvas. Vahest me ikka saame aru, et kui me Eestis makstavates madalates palkades mingit majandusime eelist näeme ja oma inimeste teadmisi ning oskusi aina võõrsile parseldame, ei jõua Eesti riik kunagi Euroopa jõukamate riikide esitosinasse.

Ja need, kes näiteks võõrkeelte viletsa valdamise pärast välismaale tööle ei sõida, vaid jäävad kodu hoidma, peavad varsti hädaga ikkagi üht teist keelt õppima hakkama.

Just sellepärast, et mitte kõiki vigu oma rahva nahal veel kord ära proovida, olemegi seadnud keskseks probleemiks tööinimestele väärika palga maksmise. Teeks seekord nii, et taas ei korduks saja aasta tagune kevade...