Pühajärve jää praksus kalapüüdjate raskuse all
(4)
21.02.2005 00:01
Raimu Hanson
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Kui tartlasest rauatöömees Ülo Kõrgesaar eile hommikul ärkas, ei uskunud ta esmalt mälupilte lappides, et tal oli eelmisel päeval Pühajärve kalapeol nii roppu moodi vedanud. «Ma ei usu seda enne, kui auto on kodus,» ütles ta.
Kalapeol «Kuldkala» laskis 120 märgistatud kalast end konksu otsa meelitada 11. Nende ettenäitajad astusid peo lõpusirgel lavale viie-kuue tuhande vaataja ette, et loosida välja auhind Kia Cerato. Õnn soosis vuntsidega tartlast Ülo Kõrgesaart, kes oli tulnud koos sõpradega Pühajärve jääle meelt lahutama esimest korda. Temasuguseid registreerunud kalastajaid oli ühtekokku 3164, mis tähendas mulluse, seitsmenda «Kuldkala» rekordi löömist. Seda rahvast oli nii palju, et kui kõik kaldast sadakond meetrit eemal järvejääle tõmmatud lindi taha starti ootama kogunesid, praksatas nende all kumedalt jää. Teine eluohtlikult tundunud kume jäähääl kõlas minutit paar enne seda, kui õngitsejad kolmetunnisele püügile asusid – just siis, kui vanim neist, 100-aastane tallinlane Karl Plutus stardi poole astus. Tema minek üle lindi märkiski starti. Need riistad on niisama vanad kui ma isegi – nii ütles ülieakas kalastaja, kui oli saare lähedal jääaugu juures istet võtnud. «Õigel ajal õige sööt otsa panna ja õige kalaauk üles leida,» õpetas ta nooremaid, kuidas hästi palju kala jää alt kätte saada. Püüdmine on tema meelest suurem mõnu kui kättesaamine. «Nii kaua, kui püüad, unustad kõik elumured ära ja oled justkui teises ilmas. Kala kinnipüüdmine ainult kroonib kalalkäimist,» rääkis ta. Elutee viis ta kokku abikaasaga, kellele ei meeldinud kala lõhn. «Enamik kalu, mis ma olen elu sees püüdnud, ja neid on tonnide viisi, on ikka teised ära söönud,» ütles ta ja tõmbas jääaugust välja esimese kala. See oli pöidlapikkune kiisk. Möödunud aastal oli ta samuti Pühajärvel õnnekala õngitsemas. «Ma sain kaheksa kiiska, ahvenaid ei olnud ühtegi,» rääkis ta. Kalastusveteranist sadakond meetrit eemal kilkas Elise Sõrmus, kes saab 27. veebruaril viieaastaseks. Kilkama pani teda ahven, mis tema labakutel lõi mõned korrad sabaga. Temast omakorda paarsada meetrit eemal oli ühe jäässe puuritud augu kõrval viiulikast ja noodipult. Keilast Pühajärvele sõitnud Argo Aruvald, parukas peas, valge särk seljas ja kikilips ees, ei ole vahele jätnud ühtki kalapidu. «Kikilipsuga olen esimest korda, kaks korda olen olnud kapteni vormis,» rääkis ta. «Järsku järgmisel aastal olen akvalangiga ja vaatan asja altpoolt...» Kui järvejääl kolm tundi tõsiselt õngitsetud või napsikeskselt nalja visatud – kes kuidas –, oli aeg kaldale kõmpida. Kalastusveteran Karl Plutusel oli ette näidata seitse kiiska ja kaks ahvenat. «Et automärgiga kala kinni püüda, peab teadma, kust ta sisse lasti,» ütles ta. «Ma lootsin, et saan autoga koju sõita, aga nüüd tuleb välja, et pean jalgsi minema.» Loosi tahtel võidetud autoga ei tulnud koju sõita ka ennast jääl hästi lõbusaks ära sättinud Ülo Kõrgesaarel. Kiale läheb ta järele arvatavasti täna.
|
