Nooruke Ilse Hansalu hakkas nutma, kui nägi oma tulevase kodu krunti: väiksel Metalli tänaval oli siis kartulipõld, selle kõrval Pätsu-aegsest kaitseväest jäänud kaitsekraavidega harjutusväljak.
Pere ehitas kodu kartulipõllule (1)
25. veebruar 2010, 13:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Esimene mulje oli siin väga trööstitu,» tunnistab Ilse Hansalu (76). Aga elada polnud kusagil ja nii hakkaski ta koos abikaasa Heino ja tema isaga 1957. aastal Metalli tänavale maja ehitama. Kolme aasta pärast kolis pere oma mitte küll veel päris valmis koju sisse.
«Nii armas kant, sellest paremat ei oska tahtagi,» ütleb kaheksa aastat tagasi leseks jäänud Ilse Hansalu nüüd Ropka kohta. «Ei ole siin millestki puudu. Pood on lähedal, perearst kah. Ja mis pensionäril viga – kui on vaja kesklinna minna, siis istud aga bussi ja muudkui sõidad.»
Aiamaad ja lehmad
Ilse Hansalu on põline tartlane ning põline Ropka linnaosa elanik. Esimesed neli eluaastat elas ta Variku linnajaos Kopli tänavas vanaisa juures, siis kolis ta koos ema, isa ja vennaga Ropka tänaval asunud üürimajja.
«Varikul olid siis üksikud majapidamised,» meenutab Ilse Hansalu. «Kopli tänavas elanud inimestel olid suured aiamaad ja kasvuhooned. Nad varustasid Tartu turgu aia- ja köögiviljaga. Inimesed elasid jõudsalt, majapidamises oli hobune ja lehmad.»
Ainsana ei pidanud sealkandis põldu sepp Höövel.
Põllud olid tõesti suured: ühel suvel köögiviljakasvataja juures tööl olles istutas Ilse Hansalu välja 1400 tomatitaime! Enne sõda oli selles kandis kõige suurem aiaviljakasvataja Simmide pere, kelle maja ja valdused olid Aianduse tänavas kunstigümnaasiumi kohal.
Simmide põllud ulatusid sellest aga kaugele-kaugele. Pereisa oli Tallinna Panga pearaamatupidaja, aiandis töötasid tal töölised.
Võru tänavas oli enne sõda valmis vaid mõni üksik maja: näiteks lihunik Tolmanni Võru 91 maja, Võru ja Võruvälja tänava nurgal suures majas elas ja pidas hoovi peal veskit Ehrlichi-nimeline mees, tema lähedal üle tänava jääb Laidoneri sugulase suur maja.
«See oli uhke maja uhke prouaga,» meenutab Ilse Hansalu. «Proua kasvatas hästi palju lilli.»
Pärast sõda anti Võru tänava äärne tühi maa inimestele aiamaaks. Ropka tänavas peeti tol ajal aga lehmi.
Metalli kommuun
Kui Hansalud kodu hakkasid ehitama, olid Võru ja Jalaka tänaval majad juba valmis ning see andis julgust ka noorele abielupaarile, kellele töö juurest pakuti kolme pere peale kolmetoalist korterit.
Pärast sõda anti Võru tänava äärne tühi maa inimestele aiamaaks. Ropka tänavas peeti tol ajal aga lehmi.
Metalli tänava naabrusse kerkis varsti mitu hektrit enda alla võtnud katseremonditehas ning riburada teisi ettevõtteid.
«Vanasti käisime sõbrannaga Sepa tänavas suusatamas, aga siis tekkis sinna tsivilisatsioon,» muheleb Ilse Hansalu. «Tööstusrajoon oleks siin suuremakski kasvanud, see oli ju plaanis teha kuni Emajõeni. Aga vene aeg sai enne otsa, kui plaan teoks sai.»
Metalli tänavast rääkides märgib Ilse Hansalu, et majad on jäänud nende ehitajate peredesse ja noored ehitavad-remondivad neid edasi.
Muide, Metalli tänava kokkuhoidev rahvas kutsub end naljaga pooleks Metalli kommuuniks. Uusaastaööl kostitasid Ilse Hansalu naabrid kommuuni supiga.