Nägin, kuidas musi aitas Kuutses

Vahur Kalmre
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuutse teeninduspunkti lumi hakkas kiiresti kattuma värvilise topsivaibaga.
Kuutse teeninduspunkti lumi hakkas kiiresti kattuma värvilise topsivaibaga. Foto: Vahur Kalmre

Juba kakskümmend seitse aastat tagasi, kui Tartu suusamaratoni finišisse jõudis ligi seitse tuhat osalejat ning ajaleht Edasi korraldas maratonireportaažide võistluse, kirjutas kirjanik Lehte Hainsalu: «Spordipoisid on siledad, läikivad ja treenitud lihastega, nagu mõisatraavlid, lakad härmavalged ja sapsud higitumedad. Tunni aja pärast tulevad aga tööhobused, mitmest tõust ja mitmest jõust, neil on päevaloodeni aega, nad võtavad siin Arulas korraks suusad maha, nad vennastuvad, peavad perenaiste tööd hinnas, nad istuvad käratsedes lõkke ümber, löövad puljongitasse kokku, vahivad võimast metsameestetuld, mis neid kosutab.»



Ilusasti kirjutatud. Läksin eile vaatama, kuidas on Tartu maratonil nüüd: kui palju on siledaid ja läikivaid ning kui palju suusahunte mitmest tõust ja mitmest jõust.

Valisin Kuutse teeninduspunkti, mis täpselt poole maa peal. Kolmkümmend kaks tuldud ja kolmkümmend üks veel minna. Paras koht, et marato­­niraja kõrval mõistatada sõitjate lugusid.

Esimesed läksid sellest punktist läbi nii nobedasti, et raske oli fikseerida numbreid, lugudest rääkimata. Neist lugudest räägivad spordireporterid: et kes vedas gruppi, kes spurtis vahefinišit võitma ja kes hoidis ennast suureks spurdiks Elvas.

Aga, ja mis üllatus see ikka oli, neid Kuutse punktist kiiruga läbilipsajaid oli päris palju, rohkem kindlasti kui aastaid tagasi. Suurem osa võttis vaid vett või jõujooki, et taskust napsatud geel alla libistada. Igal mehel oma geel, aga ees pool maad on veel, võinuks mõni kohalik Lõuna-Eesti luuleäss siin oma loomingut luua.

Aga juua tahtsid ja oskasid kõik, nii et teeninduspunkti ala hakkas kohe kattuma joogitopside vaibaga. See jäigi lõpuni suusatajaid saatma, justkui lapitekk valgel põhjal. Ei näinud, et keegi oleks nii väga kirunud, kui pidi topsidest krudinal üle liikuma. Maratonil on omad kombed.

Tegin lõpuks kokkuvõtte: alles kahetunnivennad hakkasid toidulaudade juures pikemalt hinge tõmbama, alles kolmetunnivennad – -õed muidugi ka! – hakkasid suuski korraks jalast võtma ning alles neljatunnivennad panid suusad korralikult reklaamtahvlitele seisma, et rahulikult laudade juurde tulla.

Aga lõkke ümber istujaid ei tulnudki. Ja muusika ei mänginud. Kuutse teeninduspunkti muusika oli vaikne ähkimine ja suuskade klõbin (ehk see ongi parim muusika suusamaratonil, mitte mõni depressiivne hitt).

Proovisin aimata mõnda lugu, mis Kuutses justkui silma jäi.
Ühele ligi viiekümneaastasele mehele oli pere – naine, poeg ja tütar – Kuutsesse vastu tulnud. Kaasa elama ja ergutama. Aitama, kui vaja.

Poeg tegi perealbumisse isast pilti, tütar aitas isal kiiresti toitvat jooki teha ja naine andis mehele enne uuesti rajale minekut nii armsa ja võimsa musi, et... Aga enne oli mees naisele kurtnud, et ta olevat rajal juba sada korda surnud. Selle viimase vastu on musi teadagi kõige parem rohi.

Siis tuli Kuutse punktist läbi Elvis Presley. Või õigemini temalaadses kostüümis suusataja. Enne rokikuningat olin märganud paari sabaga suusatajat, mõnda värvilist parukat ja ühte kõvakübarat – koomuskivendi oli maratonil vähevõitu. Aga ega 63 kilomeetrit polegi teab mis koomuskikoht.

Hiljem, kui kohale olid jõudnud juba neljatunnivennad, võis siiski näha ka rahvarõivaid, põdrakostüüme, suusahüppesuuski ning vanu kukkesid, kui see viimane sõna vaid tänapäeva suusatehnika teadjaile enam midagi ütleb. Isegi paari puusuusahunti nägin.

Juttu oli ka vähe, aga mis juttu sa ikka räägid, kui kolmkümmend kilomeetrit on juba tuldud ja teist sama palju veel ees. Jõujooki, palun, küsisid paljud. Mis kell on, küsisid ka paljud. Kes võitis, küsisid mitmed. Kuidas Veerpalul läks, oli veel mitmete huvi. Muidu ikka klõbin ja ähkimine, klõbin ja ähkimine.

Lõpetuseks, kui võtta Lehte Hainsalult veel üks kild ja tuua see eilsesse päeva. Perenaiste tööd pidasid Kuutse teeninduspunktis väga paljud hinnas ning kurk oli nii võimsalt soolane, et justkui tahtmatult saatis pilk kahetsevalt suusatajaid, kui need järgmised kilomeetrid ette võtsid: seitsme kilomeetri pärast ootas Peebu ja kolmekümne ühe kilomeetri pärast Elva.

Ei tea, kas järgmistes teeninduspunktides ka musisid anti. Küllap vist.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles