Korraldajaile on see küllap halb üllatus, kuid eilsel Tartu maratonil ei toimunud põhimõtteliselt mitte midagi.
Maratonisõit nõuab tipptiimi
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
22. veebruar 2010, 09:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vähemasti nende pööraseks pööranud rahvasportlaste jaoks, kes unistavad esi- või teise saja kohast, pole sel üritusel rahvaspordiga enam midagi pistmist. Mida hooaeg edasi, seda arulagedamaks ponnistamine muutub.
Ent selleks, et Tartu maratonil ei toimuks mitte midagi – selles mõttes, et pole aega kõrvalegi vaadata –, on ka harrastajatel vaja korralikke taustajõude. Selliseid, mille otsustavust on pidevalt rõhutanud ka Eesti moodsa suusatamise isa Mati Alaver.
Kuuludes oletatavasti nonde arulagedate ponnistajate hulka, jääb ainuüksi enda ponnistamisest väheks. Selleks, et püüda kohta teise saja keskel, mis tänavu oli paljude välistippude osaluse tõttu märgatavalt raskem kui mullu, tuli koondada enda seljataha Eesti Vabariigi parimad tegijad.
Viimase kuu aja jooksul enne Tartu maratoni küsisin nõu Tartu maratoni kolmekordselt võitjalt Raul Ollelt, kes aitas timmida treeninguid. Rääkimata psühholoogilisest enesekindlusest, mida seesuguse mehe toetav sõna anda suudab.
Lihaste ettevalmistuse eest kandis hoolt Tartu parim massöör Margus Mustimets, kes suutis nädalatagusest Alutaguse maratonist kangeks jäänud organismi seesugusesse töökorda viia, nagu poleks varasemaid kolme Estoloppeti maratoni üldse toimunudki.
Suuskade ettevalmistuse võttis oma vastutusele Suusavendade hooldetiim, kes tegutseb Tähtvere spordipargi kõrval Tartu laululava all. Mu isiklik määrdemeister Jaanus Kunts lubas, et üritab tagada sellise libisemise, mis ei jää alla isegi Eesti tippude omale.
Eesti tipud sõitsid must kaugel ees, kuid vahetute konkurentidega võrreldes oli mul küll üleplatsisuusk. Veelkordne kinnitus, et iga täppistöö tarvis on tänapäeval spetsialistid ja ise määretega mökerdamine head nahka ei too.
Varustaja-autojuhi ülesanded võttis enda peale Scanpixi fotoagentuuri pealik Art Soonets, kes hankis jõuduandvad geelid – ilma nendeta oleks mõrvarlik rajale minna – ning sõidutas mind varahommikul stardipaika. Kuuldavasti pidi ise hommikuti rooli keerates minetama kuni 20 protsenti sooritusvõimest.
Selleks, et rajal mitte haamrit saada – see tähendab energia totaalset ammendumist –, on vaja isiklikke jootjaid. Jootjatööks pakkus end välja Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre, kellele sekundeeris raja teisel poolel endine olümpiasuusataja Jaanus Teppan.
Nagu näha, hakkab Tartu maratoni läbimiseks vajaliku tiimi suurus lähenema eile olümpiaeelse viimase kontrollstardi teinud Andrus Veerpalu tiimi suurusele.
Küsimus: kas sellest kasu ka on?
Jah, eile küll oli. Kuigi eilne sõit jäi ligi üheksa minutit aeglasemaks kui mullu – rada oli ikka võrdlemisi pehme isegi eesotsas sõites –, paranes koht 155ndalt 146ndaks.