Kui katlas siginev meeleheide paneb maadeavastaja tabusid rikkuma ja manama, kas keeb sealt välja ka midagi mõnusalt isevoolu?
Uue teatri katel jääb kapteniga üle keemata
15. veebruar 2010, 11:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui teatrijumal avangardi katlast keeli jagas, oli lavastaja Toomas Saarepera esimeste seas ligi.
Toonane avangard on möödanik, Saarepera mõttekaaslastega kunagi loodud Paabeli teater ei taha aga tõusta tuhast, Tartu Uue Teatri «Kapten Cooki keetmine» jätab kunagised avangud oma aega ja punub omale veidiks pesa end pigem ausa kui uuena esitavas teatris.
Pigem katse kui avang
Seekord päästetakse tulest raha ja keeduveest valge mees. Lõõmas vermitud veering läheb ringlusse, liites, mitte lahutades lavaloos kaks end erinevana esitada püüdvat kultuuri.
Indrek Taalmaa ja Kristel Leesmendi pärismaalasest kuninga ja tema naise vastas on Ago Andersoni maadeavastaja, uute jumalate ja raha maaletooja kapten Cook – tabu rikkujana abitult katlasse lükatud, relvaks miimika ja kõne, münt ja tiksuv kell.
Veidi enne oma teist tulemist havai viljakusjumalaks Lonoks pühitsetud kapten pillub nüüd jumala seisuse kaotanuna katlast läänelikke klišeid, et vaid päästa oma liha. Taalmaa kuningas ei jää veel võlgu, kuid kaalukeel on mujal.
Saarepera uus lavastus on pigem katse paotada kaant, kahe kultuuri vastasmängu manamise püüd kui avang mütoloogiate ligi. Nime peale mõeldes tahaks lükata keeduvette ka keele enese (meile lubatakse koka kokkamist) ja teatrimanifesti, et näha, mis keeles katel täna keedab.
Anastamist ei tule, liha jääb luudele, raha läheb ringlusse ja «nähtamatu käsi» pöördub maadeavastaja enese vastu – seda kõike esitatakse ootamatult kui õnne, pääsemist.
Kõike on parajasti, retsept näib töötavat, kuid midagi jääb katlasse varjule. Kaptenile ei ole antud verbaalselt keema tõusta, tema pääsemine on rohkem Leesmendi naisjumaluse kui veenva jutu teene.
Havai kuninga naisele ei ole jumala katlast küll iga vaataja jaoks selgeid sõnu jagatud, ometi mängib Leesmend ta mõistetavaks ning annab talle väe ja jaheda ilu. Kui miski on päikesest, ei hävi see tules, ütleb ta – aega mõõdab siin ilm, mitte näitaja läänest.
Kord naine, kord mütoloogiline Lailai – talle on antud rohkem kui kuningale. Kuningas loobub oma manast, kaotab võimu, kuid jumalate viha jääb tulemata, lavalugu raamiv hääl kõneleb kapteni igaveseks saarele mündijumalaks, mütoloogiline loomisloo Lailai muneb talle kunagi kolm suurepärast muna.
Lavaruum teeb pai
Eksootiline lavaruum teeb silmale pai, timmib rütmidega tegevust, lubades mängul aeg-ajalt hinge tõmmata ja Rainer Jancise improlt jätkuks jõudu küsida, vahel ka mõnuga mööda karva. Disharmoonia sissetung rõõmustab mängijaid, elevuses tuuakse tulest välja veering, kustutatakse põlev piik.
Uut keelt katlast siiski välja manama ei tuldud, mõnul on teine sisu kui muiste. Puud on puud ja piirid püüdlemata, mõttepiik ei murdu, kuid otsib teritust. Ilm püsib siiski.
Esietendus
• Tartu Uus Teater esietendas 11. veebruaril Genialistide klubis Toomas Saarepera autorilavastuse ühes vaatuses «Kapten Cooki keetmine».
• Mängivad Indrek Taalmaa, Ago Anderson ja Kristel Leesmend.
• Kunstnikud Raoul Kurvitz ja Kristiina Põllu, helilooja Rainer Jancis.