Enne valimisi paistis tulevik masust hoolimata helge: Tartu linnavalitsus käis isegi välja kava osta vana vaksalihoone linnale. See oli oma väravasse löödud litter – argipäev tuli tagasi, aga inimesed ootavad rongi ikka õues.
Kelle käes on täna Tartu vanas vaksalis pall?
12. veebruar 2010, 11:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu vanast vaksalist rääkides keevad selle omanikul Rein Kilgil tunded praegu sageli üle. «Olen siin nõus kõike tegema,» kinnitab Kilk. «Öelge mulle ainult, mida on vaja teha! Kuidas saan valmis ehitada mingi asja, kui ma ei tea, kellele selle teen ja mis see peab olema?!»
Suured segadused algasid mullu suvel, kui Kilgi firma OÜ Elikante tellimusel olid ehitajad vaksali kõrvale valanud reisijate ootepaviljoni vundamendi. Septembris oli vundament aga liiva all: paviljoni rentida lubanud Edelaraudtee AS teatas, et ettevõttel pole võimalik ootesaali ja piletikassat rentida.
Kui Tartu linnavalitsuse soovil tehtava paviljoni ehitus seiskus, ütles Tartu linnapea Urmas Kruuse Tartu Postimehele, et ootesaal on mõistlik teha vanasse vaksalisse. Septembri lõpus, enne valimisi, tegi linnavalitsus volikogule ettepaneku osta vana jaamahoone linnale. Ootused olid kõrgele kruvitud.
Detsembris teatas linnapea aga, et Kilgi küsitud hind vaksalihoone eest on liiga suur ja et alternatiiv on linnal ehitada ootepaviljon teise kohta, mitte eramaale. «Täitsa võimalik, et Tartus tuleb kolm jaamahoonet üksteise kõrvale,» märgib Kilk sapiselt. «Elame ju linnas, mis suutis ehitada üksteise kõrvale kaks silda.»
Vastuseta ettepanekud
Kilk saatis eelmise aasta viimastel päevadel Tartu linnapeale Urmas Kruusele kirja, milles tuletas meelde Elikante pakutud võimalused.
Pakkumised on: võõrandada Vaksali 6 kinnistu linnale seal tehtud tööde hinna eest, võõrandada vana vaksali kõrvale kavandatud ootepaviljon ja selle teenindamiseks vajalik maa linnale seal tehtud kulutuste eest või vahetada Vaksali 6 kinnistu linnale kuuluva samaväärse kinnistu vastu. On ka võimalus, et linn võtab vanas vaksalis üürile reisijate teenindamiseks vajalikud ruumid.
Kuid on veel üks võimalus. Samas kirjas teatab Kilk: «Lähtudes meie vahel 22. detsembril toimunud telefonivestlusest, milles tegite ettepaneku võtta aluseks minu osalusega firmade ja linna vahel sõlmitud renditingimused ja need ka omavahel siduda, teatan, et olen Teie ettepanekuga nõus.»
Äraseletatult tähendab see, et Kilk rendiks linnale vaksalit sama hinnaga, nagu tema maksab linnale renti näiteks Püssirohukeldri eest. Linnapea pole sellele kirjale seni vastanud.
«Nalja teete või,» tõrjub Tartu linnapea Urmas Kruuse viimast võimalust. «See ei ole minu personaalne ettepanek.» Ta lisab, et Kilk saab vastuse, kuid enne soovib linnavalitsus teada, missugune on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi seisukoht vaksali suhtes.
Nimelt käis linnapea teisipäeval meie vaksali pärast kantsler Marika Priske jutul.
«Tahtsin teada, miks ei nõuta Elikantelt vaksali ostu-müügilepingus olevate tingimuste täitmist,» selgitas Kruuse. «Hoone võõrandamisel pandi lepingusse punktid, et seal tuleb tagada juurdepääs perroonile ja ootesaal reisijatele.»
Kilk paneb Tartu Postimehele lauale vaksali ostu-müügilepingu. Seal seisab, et Elikante peab tasuta tagama juurdepääsu jaamahoonele ja perroonile. Viimane tingimus on olnud kogu aeg täidetud. Lisaks kohustab leping Elikantet korraldama jaamahoones piletimüügi ja pinna reisijate ootesaalile, kuid neid tingimusi ei kohusta leping tasuta täitma.
«Peame need kohad välja ehitama, kuid mitte tasuta kasutada andma,» selgitab Kilk. «Ootesaali ja kassa rentnikena on endast teada andnud kaks võimalikku rentnikku, Edelaraudtee ja Tartu linn, aga kumbki pole valmis sõnadelt lepingule minema.» Kilk ei väsi kordamast, et ootas juba 2007. aastal linnavalitsuselt luba raudteejaam valmis teha ja avada.
Võimalik riiklik sund
Linnapea sai kantsler Priskelt memo, kust selgub, et tehnilise järelevalve amet on pöördunud vaksali ostu-müügilepingu tingimuste täitmise pärast Elikante poole.
Kui tehnilise järelevalve amet saab Elikantelt vastuse, miks ei ole tingimusi täitma asutud, siis peaks amet korraldama riiklikku sundi kõnealuste tingimuste täitmise tagamiseks selles osas, mis puudutab lepingus reisijate teenindamist, ütleb Kruuse.
«Aga kui selgub, et Elikantel polegi lepingus täitmata tingimusi,» küsib Kilk. «Kas linn või linnapea võtab siis endale vastutuse tarbetu venitamise eest? Kordan: oleme valmis kõike tegema.»
Kui Kilk on valmis kõike tegema, kas siis vaksali osas on pall praegu linna käes? Linnapea ärritub ja küsib vastu: «Proua, kas ma peaks uuesti üle kommenteerima võimalust osta ära raudteejaama hoone 15 miljoniga?! Linnapeana ei saa ma lubada, et maksan selliseid müstilisi summasid.»
Raudteejaamas on 1600 ruutmeetrit, igaüks võib ruutmeetri hindu võrrelda ja otsida, kust saab Tartus samaväärset pinda sama hinnaga või odavamalt, väidab Kilk. «Enne ostulubaduse väljakäimist oleks olnud mõistlik ka müüjaga suhelda,» lisab ta.
«Ma pole nõus, et pall on linna käes,» ütleb linnapea. «Kui olete sõlminud lepingu, siis ei lähe te naabri juurde ega ütle talle, et tema tegevuse tõttu peaksite teie kohustuse üle võtma. See ei ole nii. Lepingu on sõlminud Elikante. Linnapeana tahan selle teemaga jõuda nii kaugele, et inimesed saaksid normaalse lahenduse.»
Protsessi pikk kirjeldus leheveergudel ei tee kellelegi kasu, lisab ta. «Ootame ära ministeeriumi seisukoha ning räägime siis asjad Kilgiga läbi,» selgitab Kruuse. «Teen kõik, et inimestele vanas vaksalis ootesaal avada. Teen teile järgmise kõne siis, kui saame seal linti lõigata.»
Kahesugune loogika
Aga kas pall on siis Kilgi käes? «Kui tulevad mõistlikud tingimused, siis saab linn kaasa aidata, et Elikante võiks oma kohustused vaksalis täita. See on juriidiline loogika,» kostab Kruuse. «Emotsionaalne loogika on see, et pidime lahenduse saamiseks võtma ise initsiatiivi. Vastasel juhul ei liigu asi edasi. Vaksali müügist on läinud seitse aastat ja inimesed on ikka kannatajad.»
Linna senine initsiatiiv on olnud suunatud vaksalihoone restaureerimise seiskamisele, väidab Kilk. «Olen Tartus restaureerinud terve rea muinsuskaitsealuseid hooneid ja eranditult kõigi eest kiita saanud kuni aasta teo nimetuseni välja,» ütleb ta. «Kui linn oleks nende puhul samasugust «initsiatiivi» üles näidanud, poleks neist ükski valmis saanud.
Öelge mulle üks konkreetne asi, mida linnapea peale kantsleri jutul käimise on vaksalihoone avamiseks teinud?»
Väljas rongi ootajale ei ole tähtis, kas vaksalis on pall praegu linna või Kilgi käes. Inimesed tahavad sooja ja mugavusi. Linnapeal ja ettevõtjal tuleb asjad omavahel selgeks rääkida.
Edelaraudteel pole palju pakkuda
Tartu linnapea Urmas Kruuse oli eile optimistlik inimesi rongidega sõidutava Edelaraudtee osalemise suhtes Tartu vaksali edendamises.
«Ma ei näe probleemi, et Edelaraudtee ei tule kaasa, kui vaksalis on mõistlikud tingimused,» ütles ta.
Suurt toetust vaksalile, kui see valmis saab, ei tasu Edelaraudteelt meil siiski oodata. «Meie osalus Tartu raudteejaamas on kinni majanduslikes võimalustes,» selgitas Edelaraudtee ASi juhatuse liige Kalvi Pukka. «Me ei hoia sellest kohast kõrvale, aga toetada saame oma kasinate võimaluste piires. Näiteks võime anda nõu, kuidas reisijatele head tingimused luua.»
Ootesaali ja piletikassa jaoks vajaliku ruumi rentimise küsimusele Pukka otse ei vastanud. «Suuri summasid ei suuda me seal maksta,» kostis ta.
Piletikassast rääkides märkis Pukka, et ettevõtte võimekus pole selle tegemiseks piisavalt suur. «Piletikassa eeldab töötajaid ja nemad on arvestatav kulu,» selgitas ta. «Ehk paneme sinna piletiautomaadi.» (TPM)