Emakakaelavähk ei pruugi tähendada lastetuks jäämist

Aime Jõgi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inga Vaasna
Onko­günekoloog
Inga Vaasna Onko­günekoloog Foto: Pm

Kristi ütleb, et kui ta on oma lapse ilmale kandnud, siis võib ta seda lugu heameelega rääkida avalikult ja täisnimega. Aga kuni sinnamaani ta ootab, on lihtsalt Kristi.



Kristi (30) jalutas parasjagu kaubanduskeskuses. Telefon helises ja teisel pool rääkis ta günekoloog. Naine mäletab, et korraga hakkas kõik ujuma. Ta unustas ära, kus ta on ja kuhu ta läheb.



«Mu esimene küsimus oli: millised on mu šansid elulemusele,» meenutab Kristi. «Ma ei julenud küsida, kas ma jään ellu...»



Günekoloog oli öelnud sõnapaari «pahaloomulised rakud». Ja seda, et need rakud on ta emakakaelal. Et asi on väga tõsine ja tegutseda tuleb kohe.



«Ma klammerdusin selle telefonikõne külge nagu segane, me muudkui rääkisime,» meenutab Kristi. «Ta oli minuga väga aus. Ma arvan, et rohkem aus, kui inimesed tahaksid sellisel puhul...»



Siis tuli onkokirurg


Emakakaelavähi diagnoosi korral näeb lihtne raviskeem ette, et naisel eemaldatakse emakas koos ümbritseva koestiku ja vaagna lümfisõlmedega. See ei ole surmaotsus, sest õigeaegse lõikuse puhul ei ole vähirakud teistesse elunditesse levinud.



Niisiis, Kristi šansid «elulemusele» olid head. Aga küsimus, millisele elule, jäi.


Kuidas jätkata oma elu 27-aastase naisena, kui sa ei ole jõudnud veel perekonda luua, rääkimata sellest, et oleksid jõudnud sünnitada ja emaks saada. Kuidas kohaneda tõsiasjaga, et sa ei saagi lapsi ning et su menopaus algab enne 30. eluaastat.



«Mu günekoloog organiseeris kohe vastuvõtuaja onkogünekoloog Inga Vaasna juurde,» meenutab Kristi. «Seal puki peal tema kabinetis ma siis kõlgutasin pärast läbivaatust jalgu ning vahtisin enda ette ilmselt üsna lolli pilguga. Teadsin, et mind tuleb opereerida ja ilmselt tehakse kõik puhtaks...»



Aga siis ilmus kabinetti üks mees, onkokirurg Olav Tammik. See arst vaatas patsiendile otsa, naeratas julgustavalt ja asus paberile joonistama skeeme ja lõikeid ning seletas ja seletas.



«Tema ja Inga Vaasna rääkisid mulle, et kuna ma olen nii noor ja kuna ma pole veel sünnitanud, siis nad saavad mulle jätta võimaluse tulevikus siiski emaks saada. Aga nad ütlesid ka, et sellist lõikust ei ole Eestis varem tehtud.»


Kristit opereeriti trahhelektoomia meetodil 2007. aasta varasuvel.



Kristi oli esimene


Trahhelektoomia meetod tähendab, et operatsiooni käigus ei eemaldata naisel mitte tervet emakat, vaid ainult pahaloomuliste rakkudega saastatud emakakael koos tupe ülaosaga, kõikide lümfisõlmede ja ümbritseva koega.



Emakas on haiguse õigeaegsel diagnoosimisel vähirakkudest tavaliselt puutumata ja emakakeha õmmeldakse tupe allesjäänud osa külge tagasi. Naine jääb naiseks ja tal on võimalus sünnitada.



Seni on onkokirurg Olav Tammik Eestis ainus, kes niisugust operatsiooni teeb.


Tema ja onkogünekoloog Inga Vaasna on emakakaelavähist sellisel viisil kahe viimase aasta jooksul päästnud Eestis üheksa naist vanuses 20 kuni 35 aastat. Kristi oli esimene.



Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia- ja onkoloogia-kliiniku kirurgilise onkoloogia osakonna juhataja Olav Tammik ütleb karmi tõe: «Vähk nooreneb!»


Niisugune lähenemine, et oh, te olete noor inimene, teil küll ei saa vähki olla, on tema sõnul tänapäeval vähi diagnoosimisel väga vale.



Ka ei ole vähiravi eesmärk enam ammu eluõhtusse jõudvale inimesele mõne ilusa aasta juurdekinkimine. Sel on hoopis uued ülesanded.



Vähiga patsient võib olla keskmisest noorem inimene, kes tahab pärast vähiravi eluga edasi minna. Olla seesama, kes ta oli enne, ning jätkata sealt, kus elu pooleli jäi.



Olav Tammik ütleb, et 40 protsenti diagnoositud emakakaelavähkidest on alla 45 aasta vanustel naistel – niisiis viljakas eas naistel. Üks asi on sünnitusvõime säilitamine ja järglaste saamine.



Teine asi, et ka pärast kasvajaravi tahab naine ennast naisena edasi tunda. Ta soovib, et tal oleksid töötavad munasarjad ja menstruatsioon ning et ta naiseks olemine ja vananemine käiksid loomulikku rada pidi. See ongi see elukvaliteedi küsimus.



Tammiku sõnul kasvavad pärast lõikust terve elundi koed omavahel hästi kokku. Väga oluline on, et verevarustus säiliks.



See tähendab, et lõikuse ajal tuleb toitvad veresooned eemal­datavatest kudedest kõigepealt välja prepareerida ja pärast oma kohale tagasi asetada. Lõikus on üsna komplitseeritud ja operatsioon võib kesta kahest ja poolest tunnist viie tunnini.



Kirjanduse andmetel on pärast sellist operatsiooni lapsi võimalik saada umbes 70 protsendil juhtudest. Nende naiste rasedust jälgitakse algusest lõpuni ja mõnikord vajavad opi läbiteinud naised lapse kandmise ajal emakasuudmele õmblust. Laps sünnib keisrilõike abil.



Olav Tammik märgib, et Eestis opereeritutel seni veel lapsi sündinud ei ole, kuid eks lapsesaamine on eelkõige isikliku elu otsus.



Emane on jahil


Kristi ütleb, et kui statistikat uskuda, siis ta ei oleks pidanud haigestuma.


Ta oli elanud ja toitunud tervislikult, mõõdukalt sportinud, mitte kunagi suitsetanud, ta oli ise töötanud meditsiinisüsteemis ja teadis hästi kõiki riske – vähk ei oleks teda pidanud tabama. Aga tabas.



Kristi ei taha mõeldagi sellele, mis oleks võinud juhtuda siis, kui ta tollele rutiinsele kontrollile naistearsti juurde minemata oleks jätnud.



Ta läks sinna puhtast kohusetundest, vähimaidki probleeme tajumata.


«Kui arstid olid mulle selle operatsiooni põhimõtte ära seletanud, ei kahelnud ma aga põrmugi. See oli otsekui päästevest. Mis sest, et mina pidin olema esimene Eestis. Vastupidi, ma tänasin saatust, et mulle see võimalus sülle kukkus,» ütleb ta.



Küsimuse peale, millal Kristi planeerib emaks saada, tunnistab naine, et isa kandidaati tal hetkel ei ole.



«Ütleme nii, et emane on jahil,» sõnab ta ja itsitab tasakesi naerda. «Minu lapsesaamise süsteem on jah natuke eriline, aga ma pole sugugi vähem naine. Ma olen täiesti konkurentsivõimeline emane!»



Arvamus


Inga Vaasna
Onko­günekoloog


Trahhelektoomia on paljudele noortele naistele väga tänuväärne operatsioonimeetod, kuid kõikidele patsientidele see siiski ei sobi.



Me sõelume enne hoolega ja pakume seda meetodit välja neile alla 40 aasta vanustele naistele, kel on kindel soov sünnitada, kellel on emakakaelavähk algstaadiumis, kasvaja algkolle väike ja kel on n-ö soodne histoloogiline koetüüp. Otsus langetatakse koos patsiendiga.



Operatsiooni ajal teeme ka kiir­uuringu nii tupepoolsest lõikejoonest kui emakakehapoolsest lõikejoonest, sest tahame olla kindlad, et see, mis alles jääb, on kasvajarakuvaba.



Tõsi on, et emakakaelavähk tabab aina nooremaid naisi. Riskifaktorid on noorte naiste elustiil, seksuaalne käitumine ja suitsetamine. Samuti annab suure riski papilloomviirusega nakatumine. Samas ei tea me mitte kunagi täpselt, miks haigus üht või teist naist tabab. Eestis on aastas umbes 150–160 emakakaelavähi esmajuhtu.



On väga oluline, et naine ise hooliks oma tervisest ja käiks regulaarselt günekoloogi juures kontrollil. Vähieelsete seisundite ja algava emakakaelavähi korral patsiendil varajasi kaebusi pole.



Meie eesmärk on avastada emakakaelal vähieelseid seisundeid võimalikult vara. Siis, kui on võimalik teha säästvat ravi: eemal­dada tupe kaudu vaid üks osa emakakaelast.



Need on ambulatoorsed operatsioonid, kus patsiendi paranemine on kiire ja ta saab juba samal päeval pöörduda tagasi oma toimetuste juurde.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles