Kindlasti on paljud kogenud, kuidas ühekülgne või liiga fragmentaarne ülevaade annab suuremast protsessist või sündmusest vale pildi. Näiteks olen oma religioonitundides keskaja elu ja mõtte illustreerimiseks kasutanud lõike Clive Donneri suurepärasest filmist «Näpatud paradiis», mis jutustab kuulsa Pariisi õpetlase Pierre Abelard’i (1079–1142) ja tema õpilase, kauni Heloise’i (1101–1162) armastusloost.Filmis on üks pisut pikk seksuaalstseen, mis sisu mõttes pole ehk eriti tähtis, kuid ma pole seda ka vältinud. Samas on mul alati väike kartus – meie koolis käib palju külalisi. Kui neile on öeldud, et käib religiooniõpetuse tund, ja klassi kiigates näevad nad televiisorist lembestseeni, võivad nad olla kaunikesti segaduses. Võin siis selgitada palju tahes, kuid teatud kahtlused aine suhtes jäävad. Mis sellest, et need on tehtud minutilise vaatluse põhjal. Tõenäoliselt võiks advendiaja ühekülgsuse vältimiseks soovida, et majandusliku ja ehk ka emotsionaalse aspekti kõrval oleks ühiskonnas enam esindatud intellektuaalne, eetiline ja müstiline jõulusõnum. Juba kristluse arusaam ainujumala sisenemisest maailma tundub olevat üks võimatu ja müstiline asi. Ehk oleksid paljud Jeesust valmis aktsepteerima prohveti või filosoofina, kuid mitte Jumalana! Seetõttu on jõulude põhisõnum läbi ajaloo osutunud paljudele mõistusega vastuvõtmatuks. Inglise mõtleja ja kirjanik Clive S. Lewis kirjeldab teravmeelselt, kuidas Jeesuse staatusesse uskumisel pole võimalik otsustada pehme vahevariandi kasuks: «Inimene, kes oli pelgalt inimene ja ütles selliseid asju, mida Jeesus ütles, ei saaks olla suur vaimne õpetaja. Ta on kas hullumeelne – samasugune nagu mees, kes väidab end olevat keedetud muna – või on ta põrgu saatan. Te peate tegema oma valiku. Kristus kas oli ja on Jumala poeg või hull või midagi veel hullemat.» Kui Jumala valikuid analüüsida, tunduvad need tõepoolest kummalised. Millegipärast on ta valinud universumist suhteliselt silmapaistmatu planeedi, ilmunud maailma lihtsa puusepana, surnud kombel, nagu hukati kurjategijaid. Pelgalt teadmiste ja loogika abil sellisele käitumisele rahuldavat seletust ei ole. Ehk kõige radikaalsemalt on Kristuse sõnumi toetumisest usule kirjutanud varakristlik teoloog Tertullianus (160–220): «Jumala poeg löödi risti. Me ei tunne häbi selle üle, et see oli häbistav. Jumala poeg suri. See on usutav, sest see on absurdne. Ta maeti maha ja tõusis taas üles. See on kindel, sest see on võimatu.» Samas on radikaalset uskumist tähtsustavate mõtlejate kõrval alati olemas olnud neid, kes kinnitavad ka eetikast, loodusest ja ühiskonnast tuletatud religioossete argumentide väärtust. Kuulus keskaegne praktilise kristluse kuulutaja Thomas Kemphisest (1379–1471) julgustas inimesi end sisemiselt puhastama ja siis nägema Jumala tegevust ja kohalolu kõikjal maailmas. Seega võib inimene jõuda selleni, et Jumalast kõneleks talle kogu loodu, nii looduse areng, teised inimesed kui ajaloo sündmused. Minu lemmikvõrdluseks advendiajaga on inimese evolutsioon. Võib ähmaselt oletada, kuidas tänapäeva inimeste eellased hakkasid samm-sammult evolutsiooniprotsessis tunnetama, et peale bioloogiliste funktsioonide peab elul olema veel mingi tähendus, ning nad hakkasid kaaslaste matmise, koopajooniste, amulettide ja pühade asjade kaudu lähenema üha suuremale Jumala mõistmisele. Mulle tundub, et jõuluaeg on võimalus see kogu inimkonda puudutav protsess oma mõistuses, tegudes ja hinges uuesti läbi elada. |
