Et vist haige ja vana suur koer käib Kastani tänavas juba mitu tundi edasi-tagasi. Läksime kohale. Ehkki hakkas hämarduma, oli juba tänava algusest näha, et üks kogu lebab veidi eemal aia vastas. Pidasime auto teisel pool tänavat kinni ja läksime vaatama. Koer pööras meie poole pead... ja siis oli näha, et ta on pime. Muidu tundus heas korras olevat – mitte eriti kõhn ja karv hooldatud. Natuke meenutas sakslast (värvid), ent oli ka pikakarvalise kohta liiga rohke karvaga ja kõrvaotsad olid ettepoole viltu. Ja väsinud, väga väsinud tundus ta olevat. Ilmselt sättis end sinna aia äärde ööd veetma. Asfaldil, autod mööda sõitmas, inimesed mööda kõndimas... Võtsin autost vorsti ja üritasime teha sõprust. Nälg oli tal küll. Väga nälg. Tasapisi vedas end vorstilõhna peale istuma. Kätt ei julgenud talle veel külge panna – tundus olevat tõsise tegija moodi. Siiski, tükk tüki järel tuli lähemale. Mõtlesin, et tühja kah, riskime näppudega... Järgmise vorstitüki jätsin pihku. Pime koer ei oska sihtida vaid vorsti. Haaras kõik, kuid tundes suus inimese kätt, muutus haare kohe pehmeks. Mul aga hakkasid kuklas kellukesed helisema. Olin näinud päeval varjuka kirjutuslaual silti, et kadunud kümneaastane koer, pime ja saksa lambakoera moodi. Tasapisi õnnestus koer vorstilõhna järel kõndima meelitada, saime üle tänava auto juurde. Tõsta kohe ei riskinud, pudistasin mõned vorstitükid auto põrandale. Lõhn oli ahvatlev – nii ahvatlev, et pani paaril korral haarama tagaluugi lukustit. Noh, ei jäänud muud üle, kui tuli tõsta. Mairi tõi koormarihma, mille sai tagakeha alt läbi tõmmata, ise haarasin kaelarihmast. Hämmastav, kuid koer ei puigelnud üldse vastu. Ei mingit käe rabamist ega midagi. Patsutasin teda veel enne luugi kinnipanemist. --- Varjukas tormasin esimese asjana laua pealt lipikut otsima. No see on alati nii, et kui midagi otsid, siis leiad kõike muud, otsitav jääb näppu viimasena. Olin juba lootuse kaotanud, kui siiski leidsin. Helistasin. Vastas sümpaatne naishääl. Küsimuse peale, kas tal on koer kadunud, kõlas kurb vastus: väga kadunud. Ütlesin: ma arvan, et see koer on meil praegu auto peal. Emotsioonide koht. --- Nad tulid koos abikaasaga. Ruttu. Seda hämmingut ja rõõmu ja kaissupugemist! Hämmingut sellepärast, et see koer pidi olema tõeline lõukoer, et ei lase endale ühtegi võõrast ligi. Toas käitus aga nagu kõige suurem sõber. Isegi saba läks lehvima. Ja perenaisele otse sülle. Ja peremehele kaenlasse. Rõõmu oli eriti palju sellepärast, et pererahvas ei lootnud koera enam leida – ja nüüd siiski! Perenaine oli tegelikult otsinud tänavatelt juba laipa – et ehk saab koera vähemalt koduõue puhkamagi tuua. Rumal juhus, et pime koer kaks päeva varem tänavale sattus ja et ta kodusest linnajaost nii kaugele kõndis. --- Enne väljumist ütles naine, et tema usub nüüd tõemeeli jõuluimedesse. --- Ja minul oli nii hea tunne, et üks vana koer ei pidanud rohkem tänaval ööbima, vaid sai tagasi koju, oma armastava pererahva juurde. |
