| Üks kunagine tartlane kirjutab oma ajaveebis, kuidas ta lapsepõlves tihti Raadi kalmistul jalutamas käis. «Käisime isaga oravaid otsimas-vaatamas ja sügiseti suuri kirjusid vahtralehti korjamas,» on seal mälupilt, mis täpselt sobib minu kogemuse ja küsimusega. Raadi kalmistu on Tartus üks neid kohti, kus linn ja loodus on kokku saanud. Valdavalt ka hästi läbi saanud. Egas neid kohti ühes arenevas linnas ju väga palju ole, seepärast on Raadi ja teisedki Tartu kalmistud lausa kuldaväärt kohad. Mitte kaugel kesklinnast ja sinna kerkivast city’st asub rahulik ja majesteetlik park, kus veel kümmekond aastat tagasi võis kohata palju oravaid. Nüüd enam mitte. Kalmistu juhataja Aime Pärna on sellega kohe päri. Tõesti, enam ei kuule kalmistutel seda krabinat, mida tekitasid ümber puu üksteist taga ajavad kaks-kolm oravat. Rääkimata nende julgusest kalmistul käijatega tõtt vahtida või küpsiseid lunida. Valdavalt asfaldilõhnalises linnas oli niisugustel kohtumistel sügav tähendus: müür linna ja metsa vahel pole veel hirmkõrge. Zooloog Harri Valdmann ütleb välja mõtte, miks just orav linnas sellise tunde tekitab: ta on inimesele sotsiaalselt ja esteetiliselt vajalik. Nüüd on oravad Raadi kalmistult kadunud. Juba mitmed-mitmed aastad. Miks? Aime Pärna ei oska seda seletada, kuid ta räägib ühe loo, mida teab nelja-viie aasta tagant. Venelased armastasid oma lihavõttepühadel haudadele kõvaks keedetud mune ja komme panna, neid pandi sinna ikka suurel hulgal. Oravad muidugi sõid mune ja haukasid magusaid komme peale. Pärast seda leidsid Pärna ja teised kalmistutöötajad surnud oravaid, kellel olid kõhud munasöömisest pundunud. Aga hulkuvaid kasse meil pole, sõnab Aime Pärna oravaotsimise telefonikõne lõpetuseks. Zooloog Harri Valdmann ütleb hakatuseks, et seda on lihtne küsida, kuid vastata nii lihtne pole. Oravaid pole Eestis üldse uuritud, ütleb zooloog, ja oma järgnevas jutus toob välja vähemalt viis oletatavat põhjust, miks oravad Raadilt kadusid. Orav toitub käbidest, seega võib põhjus olla selles, et kalmistul pole enam viljakandvaid okaspuid. Kiskjad, aga need langevad kalmistul ära, on zooloogi teine variant. Konkurents pesapuude pärast, kolmas. Kui vanad puud on hävinud või välja raiutud, ei pruugi kalmistul enam olla looduslikke õõnsusi, kuhu orav saaks pesa teha. Haigus aga on zooloogi meelest ebatõenäoline. Ja siis viies põhjus, mida Harri Valdmann peab lõpuks ehk isegi kõige tõenäolisemaks. Ümber linna on oravad ära kadunud, sest seal pole neil enam kohti, kus elada (tõesti – linnaäär läheb ka Raadil uusasumite abil järjest kaugemale). Kohalik populatsioon ehk siis Raadi oravad on ära kaotanud sideme doonorpopulatsioonidega ehk ümber linna elavate oravatega. Üksinda aga ei saa Raadi populatsioon olla pikalt elujõuline. Valdmann ütleb, et see on valamu ja allika kontseptsioon. Allikast (metsast) tulevad uued oravad ja valamus (Raadil) nad lõpuks surevad. Allikas, mis peaks valamut toitma, on aga ära kuivanud. Side allika ja valamu vahel on katkenud. «See on kõige tõenäolisem, aga konkreetse põhjuse saab öelda ikka alles asja uurides,» lõpetab Valdmann oma arutluse. Me teame, et oravad on väga vahvad loomad. Meil on rõõm neid linnas kohata. Me ei tea täpselt, kuidas nad linnas hakkama saavad ja miks nüüd enam Tartus ei saa. Me ei tea veel paljut, mis meie ümber juhtub. |
kõik galeriid
