Neil ajul, kui Taevaskoja kallastel kappasid «Viimse reliikvia» ratsanikud, veetis sealmail üksildasi tunde teoloog ja poeet Uku Masing. 1967–1970 valmis tal luulekogu «Kurtes Taevaskoja varisevat kallast», mida kommenteerijad on nimetanud raskemeelsuse päevikuks luuletaja subjektiivselt vaevarikkast eluperioodist. Masing kirjutas reedel, 13. oktoobril 1967:«Yrgoru selgadel udu yll ja vajuva päikese vaikus, kauaks? Pimedas ärkab Röövlimäelt tuul. Taevaskoja kohinasse kustub kuu. See, kes kirjul teel kergemeelselt kõnnib tooma vett, kordab haldjanime küll, aga nii endale videvikku hoida ei tänagi mõista » Hoolimise defitsiit Iga vähegi vaatamist väärt koht on meil tõstetud orbiidile. Milleks aga iga mäe otsa vaatetorn, igasse rabasse laudtee ja kõikidesse kaunitesse paikadesse puhkekoht, kui nende rajajad ja kasutajad ei suuda vaatamisväärset hoida! Enamik neist, kellele olen tutvustanud loodust, on olnud väga toredad matkakaaslased. Kuid nagu sageli juhtub – silma ja meelde jääb negatiivne suhtumine ning käitumine. Oleme sunnitud betoneerima matkarajal prügikastide jalgu, aga ka see ei aita: ikkagi leidus tuhande hulgas inimene, kes virutas prügikasti koos selle betoonjalaga jõkke. Siltide peal on kirjas: ära viska prügi maha ja kasuta puid säästlikult. Aga need, kes lõhuvad, ei loe neid silte. Matkaradade sildid seisavad ka väga kaugel sellest, mida loodus meie esivanematele on tähendanud. Nemad kartsid looduse seaduste vastu eksida, sest usuti, et halvale tasutakse halvaga. Tänapäeval, kui suur osa rahvastikust elab linnades, neist tarkustest enam ei hoolita. Lea Saar,
loodusgiid |
