Teiseks rohked kaevetööd, mis omakorda tulenevad sellest, et nõukogude ajal tarvitati viletsaid materjale ning mitu aastakümmet pole ei torude ega kaablite väljavahetamisse investeeritud küllaldaselt, tagamaks nende normaalne töö. Tõepoolest. Puiestee tänav oli üks neist, mille toruprojekt 50+50 arvukatest kohtadest lõhki käristas. Haavade lappimine ei õnnestunud aga asfaldimeestel sugugi loodetud tasemel. Siis küsisid paljud linlased õigustatult esimest korda: miks linn ja Tartu Veevärk ei nõua paremat kvaliteeti? Makstakse ju ometi korralikult.Uut asfalti ootav Puiestee tänav pakkus äsja taas võimaluse küsida, kas linnal on tõesti ükskõik, kuivõrd mugav ja auto lõhkumise seisukohalt ka odav on linlastel linnatänavail liigelda või on küündimatusest sõlmitud vilets leping, mis ei võimaldagi tee-ehitajale nõudmisi esitada. Firma Tref lasi tänavakaevud allapoole, et need freesimist ei takistaks. Läks kaks nädalat, enne kui frees saabus. Olevat olnud katki. Vahepeal oli paarikilomeetrine lõik paras katsumuste rada, kus maksimumkiirusel 30 km/h tuli sõita slaalomit, sest rohkete kaevude ümber haigutasid teravaservalised augud. Lõpuks, kuuldavasti tosinkonna päeva jooksul, saab tee lõpuni korda. Sellegi näite varal tahaks aga pärida, kas ametnikud pole mitte teefirmadega liialt leebed või lihtsalt liiga mugavad, et endale tööd juurde teha. |
