«Mäletan, kuidas pidin esimeses klassis Pipi Pikksukka ja jumal teab mida veel lugema. Siis ma lihtsalt sundisin ennast, ajasin joonlauaga rida, sest ma tõesti vihkasin lugemist.» Tüdruku ema ei andnud muidugi lapsele asu: «Julia, loe, see harib!»

Lapselik vastuhakk sai otsa seitsmendas klassis, kui kätte sattus müstiline lugu naisest, kes muutus vareseks – see naelutas Lazareva päevadeks ja öödeks raamatu taha ja tekitas huvi lugemise vastu.

«Aga kõige imelikum on see, et kuigi mulle meeldis lugeda, tundsin ma alati, et kohustuslikuks kirjanduseks pole ma valmis. Alles nüüd tunnen huvi Tammsaare ja teiste klassikute vastu,» rääkis Julia Lazareva. «Küllap on iga asja jaoks oma aeg.»

Ka lemmikautorist rääkimiseks pole aeg veel küps. Siiski ei saanud Julia mainimata jätta Kadri Kõusaart ja tema «Ego».

«See raamat on kuidagi väga keeruline ja raske, aga ikkagi huvitav. Mulle meeldivad sellised tegelased, kes lihtsalt ei istu ja armasta, vaid on naljakad, isegi ükskõiksed,» põhjendas Lazareva. «Mõtlen, kuidas Kadri küll julges tegelaste intiimelust niimoodi kirjutada! See oli, nagu vaataksid kümneaastasena täiskasvanute filmi.»

Lazareva annaks Kõusaarele avameelsuse eest kümme punkti ja koha oma lemmikautorite seas.

Selleks, et kirjanikega nende teoste kaudu tutvust teha, käib Julia Lazareva raamatukogus riiulite vahel tiirutamas ja valib teoseid vahel isegi kinnisilmi.

Kogust korjatud saagi läbitöötamiseks leiab ta aega õhtuti telerivaatamise arvelt.

«Vahel ma vaatan filmi, aga lõpuni vastu ei pea, ma ei suuda keskenduda,» räägib Lazareva. Ta ütleb, et tema arvates on suurem osa kommertsfilmidest liiga pinnapealsed, ning vabandab seejuures südamest «Spidermani» fännide ees.

«Aga ma käisin kinos «Geiša memuaare» vaatamas – see oli ilus. Pärast lugesin raamatu ka läbi ja võin kinnitada, et raamat on veel ilusam,» rääkis neiu, kes hindab raamatuid just detailirohkuse tõttu. Ka on ta veendunud, et raamatute lugemine aitab inimesi ja elu paremini mõista.

Kuigi Lazareva sõpruskonnas on tõsiseid lugemishuvilisi vähe, usub ta siiski, et raamatud ei kao kuhugi.

«Hiljuti käisin rannas ja olin kahjuks raamatu maha unustanud. Igavusest hakkasin siis vaatama, mida inimesed teevad: mõni sirvis Cosmopolitani, aga üsna paljud lugesid siiski raamatuid,» rääkis ta.

Neiu arvates on ajakirjad kõige igavam lugemismaterjal maailmas, kuid nendegi lugemiseks leiab ta hea põhjuse – raamatututvustused.

Ka 29 aastat Tartu keskraamatukogu lasteosakonnas töötanud Epp Nõges on oma töökogemusele tuginedes optimistlik: «Mina pole küll ühegi Miki-Hiire või internetivaimustuse pärast muretsenud, sest alati on üksjagu neid, kes armastavad raamatuid.»

Tema hinnangul ei eristu arvutikasutajad ja raamatute lugejad teineteisest selgelt, ehkki nii võiks arvata. «Tegelikkuses need kaks gruppi sageli kattuvad,» rääkis Nõges ja lisas, et kuigi kohustuslik kirjandus tundub tihti liialt keeruline, täidab see siiski oma ülesannet ja paneb lapsed lugema, misläbi avardub maailm ja inimene ise.

Tänusõnad lähevad siinkohal ka isadele-emadele, kes Nõgese sõnul aina sagedamini ise raamatukogus lastele raamatuid laenamas käivad.

Erinevalt kooli ja kodu sageli käskivast kõneviisist rakendavad raamatukogud meelitamisvõtteid.

Tartu keskraamatukogus on kord nädalas muinasjututunnid, kus loetakse lühikesi lugusid, joonistatakse ja aetakse juttu. «Just muinasjututunni külastajatest on meile püsilugejaid jäänud,» märkis Nõges. «Nad tulevad siia meelsasti ja oskavad raamatukogus olla.»

Raamatukoguga sinasõbraks saanud lapsed leiavad üles ka need raamatud, mida keegi lugema ei sunni. «Näiteks laste seas ülipopulaarne Berti sari – just sellised heas sõnastuses lood, neid ei ole kellelgi igav lugeda,» tõi Nõges näite.

Nõges mõistab ka neid inimesi, kellel on praegu huvitav ka ilma raamatuta, kuid lisab: «Kui tuleb aeg, kus nad tahavad lugeda, on väga hea, kui raamatud veel alles on.»

Selles, et raamatud digimaailmaga konkureerides kestma jäävad, ei kahtle ka 24-aastane tarkvara-arendaja Kaja Liiv. Tema on just üks neist, kelle elus on võrdselt oluline koht nii arvutil kui ka raamatul. Ta on suutnud oma meelistegevused mitmes punktis ühendada ja teineteise kasuks toimima panna.

Tihti kasutab ta veebilehekülge www.gutenberg.org, kuhu on üles pandud kõik avalikuks kasutamiseks lubatud teosed. «Seal on hästi palju klassikat, näiteks «Alice in Wonder-land», mida saab failina alla laadida,» selgitas Liiv, kes enamasti loebki inglise keeles.

See harjumus on kujunenud ennekõike vajadusest lugeda arvutitööga seotud kirjandust, mis eesti keeles praktiliselt puudub. «Inglise keeles saab uuemad raamatud kiiremini kätte ja originaalkeeles on alati parem lugeda,» rääkis Liiv.

Lugemishuvi tekkis Kajal aga ammu enne arvutite ilmumist. Juba kolmandas klassis luges ta läbi «Krahv Monte Cristo». Koolis levima hakanud kuuldus, et tüdruk on terve raamatukogu läbi lugenud, sai kiiresti tõeks.

«Ma lugesin suhteliselt valimatult, kõike. Üheksandas klassis sisaldas mu koolikott umbes 15 kilogrammi raamatuid,» rääkis Liiv, ilmselgelt rõõmustades, et nüüd on arvutid raske kandami failiks muundanud. «Ka suurem osa kohustuslikust kirjandusest oli mul enne ette nähtud aega läbi loetud.»

Klassika ei ole siiski kunagi Kaja Liivi huviorbiiti kuulunud ja kõige raskemini seeditavaks raamatuks peab ta seniajani «Mäeküla piimameest».

Tema süda kuulub hoopis fantaasiakirjandusele, mis on pärismaailmaga vaid juuksekarva pidi ühendatud.

Sari «Kettamaailm» räägib paigast, kus teaduse asemel on võlukunst ja kus tema lemmiktegelane Surm teeb oma rasket tööd, mis alatihti kentsakalt välja kukub.

«Ma loen enamasti ikka ajaviiteks ja selleks, et maailmast ja inimestest puhata,» selgitas Liiv. «See, et minu silmaring ja sõnavara lugedes laieneb, lihtsalt juhtub. Eriti hästi oli see tunda, kui inglise keeles lugema hakkasin.»

Selleks, et ka meie lapsed sellest ainulaadsest puhkamisvõimalusest osa võiksid saada, soovitab Kaja Liiv neile raamatuid kinkida ja neid ette lugeda.

«Hiljem võiks neile näidata, kus asub raamatukogu ja kus on huvitavad asjad,» pakkus Liiv, kellel seniajani on meeles esimeses klassis tehtud ekskursioon raamatukokku.