«Punkriks» kutsutud korterisse hakkasid seejärel saabuma Kaitseliidu Tallina maleva noorterühma liikmed – 15 kuni 17-aastased noorukid. Samuti hakkasid Rebane ja Kunnas üle vaatama grupi nappi relvastust – kümmetkonda automaati, kuulipildujat ja sõja-aegset uunikum-relva. Samuti valmistati ette hulk bensiiniga täidetud pudeleid, mida kavatseti kasutada Vene soomukite süütamiseks. Tollal praktiliselt illegaalselt tegutsenud Kaitseliidu Tallinna maleva staabiülemana hakkas Kunnas korraldama kaitset ka Tallinna strateegiliste» objektide, nagu näiteks telemaja ümber. Seda hoolimata sellest, et malevas oli korralikke sõjaväerelvi vaid igale kümnendale mehele, needki ostetud peamiselt Nõukogude Armee Tallinnas asunud väeosade ohvitseridelt. Väidetavalt tegi Kunnas isegi ärevatel putšipäevadel katset Vene ohvitseridega relvade ostmise asjus kontakteeruda, kuid ta ise ei soovinud sellest pikemalt pajatada. Päeva teisel poolel korraldasid Rebane ja Kaitseliidu tollase ülema Manivald Kasepõllu ihukaitsegruppi määratud Rebane juba kaitset Tallinna telemaja juures. «Mäletan tänaseni, kuidas ma ühe Karu-nimelise kaitseliitlasega telemaja ümbritsevate majade katustele Molotovi kokteile paigutasime. Leidsin neid pudeleid sealt isegi viis-kuus aastat hiljem,» meenutab Rebane praegu. Tartu Ülikooli ajalootudeng Riho Terras ärkas 19. augusti hommikul vanas Pälsoni ühiselamus oma raadio-kella peale, mis hakkas edastama uudiseid Moskvas alanud putšist. «Lõin raadio uniselt kinni ja siis mõtlesin, et kas ma näen seda unes?» meenutab Kaitsejõudude peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna ülem kolonelleitnant Terras 15 aastat hiljem. Tartus hakkasid sündmused kiiremini arenema 19. augusti hilisõhtul, mis otsustati saata Tallinnasse bussitäis kaitseliitlasi. Kuigi Terras oli varem Kaitseliidu õppustest vaid paari
korral osa võtnud, haaras nooruki Pälsoni ühika uksel endaga kaasa Tartus
loodusfotograafia ringi juhtinud Johannes Kert, kellest hiljem sai
kindralleitnant, kaitseväe juhataja ja Eesti sõjaline esindaja NATO juures. Järgmisel hommikul «kaaperdati» Tallinna sõiduks ka vajalik transport – otse tänavalt peeti kinni liini number 5 buss, mille juhil ei olnudki ohtliku reisi vastu eriti midagi. «Tartu malev saatis mootorrataste ja raadiojaamaga Tallinna suunas teele ka eelsalga, kes aga pealinna kunagi ei jõudnud ja nendest ei kuulnudki keegi enam midagi,» ütleb Terras. Pealinna jõudsid tartlased alles 20. augusti pärastlõunal ning paigutati kohe valvepostidele telemaja juurde, mida ümbritsevad tänavad olid veoautodega blokeeritud. Hoone sisemust valvasid peamiselt tollase Kodukaitse liikmed, hoone ümbrust aga kaitseliitlased. «Kodukaitse nautis riigivõimu soosingut, Kaitseliit aga tegutses tollal praktiliselt illegaalselt. Kodukaitsjatele viidi telemajja pitsasid, meie aga saime rahva käest saia, vorsti ja piima,» iseloomustab Terras kahe organisatsiooni vahel tollal valitsenud hõõrdumisi. Pihkva õhudessantdiviisi soomukitekolonn oli selleks ajaks juba Tallinnasse jõudnud, kuid suundus strateegiliste objektide ründamise asemel hoopis rahumeelselt Tondile Matrossovi polgu kasarmutesse. Üks pingelisemaid hetki saabus telemaja ümbruse kaitsjate jaoks seetõttu 21. augustil, mil dessantväelased hakkasid Pihkvasse tagasi pöörduma. «Meile ei olnud nende lahkumiskavatsustest keegi rääkinud ja seetõttu panime süütepudelid valmis. Liivalaia tänaval möödusid soomukid minust vaid kahe meetri kauguselt ning oleks keegi tollal ühe pudeli visanud, oleks asi jamaks läinud,» räägib Terras. Soomukid ei suundunud siiski telemaja poole, vaid pöördusid maanteesillutist hakkides tagasi sinna, kust nad kaks päeva varem teele olid asunud. ««Hea päev dessantuurale. Me oleksime neid täna päris palju mullatoidule saatnud. Veel parem päev neile, me oleksime ka ise sinnasamasse läinud,» arvas Kalle. «Meie võitsime ja nemad ei kaotanud. Me saime oma tagasi ja nemad ei kaotanud midagi, mis oleks neile kuulunud,» ütlesin omakorda.» Nii kirjutas praegune peastaabi operatiivosakonna ülem
kolonelleitnant Kunnas oma romaanis «Sõdurjumala teener». Minategelaseks on seal
Kunnas ise, Kalle tegelaskuju loomisel oli eeskujuks aga Rebane. Kunnasel ja Terrasel on tagantjärele hea meel, et tollased sündmused möödusid ohvriteta. Margus Rebane oli tollal veretust võidust aga sedavõrd masendunud, et kadus enda sõnul kaheks nädalaks «metsa». Tema sõnul oleks võib-olla olnud parem, kui tollal oleks puhkenud kasvõi väikene tulevahetus, milles hukkunud eestlasi saaks täna tuua eeskujuks noortele. «Me ei saa teha kangelasi Estonia ohvritest, Kurkses uppunutest, Copterline’i õnnetuse ohvritest, sadadest ennast surnuks joonud inimestest. Neid ei saa tuua eeskujuks kasvavale põlvkonnale ega kasvatada riigimehelikkust ja isamaa-armastust,» arvab Rebane tagantjärele. «Ja teatud mõttes söön ma tänase päevani seda suppi, et tollal vereohvrit ei olnud,» lisas major Rebane, vihjates enda poolt juhitava Pärnu pataljoni sulgemisele. |
kõik galeriid
