Meie ühine saatus ja sündmuste areng seostus eeskätt lõunanaabritega. Ka nemad kandsid inimohvreid. Balti riikide tänase iseseisvuse eest andsid oma elu Lätis seitse (võib-olla kaheksa) ja Leedus 23 inimest. Meil vedas harukordselt, sest Eesti taasiseseisvus ilma ühegi inimohvrita. Toonast Eesti Ülemnõukogu esimeest Arnold Rüütlit ja valitsusjuht Edgar Savisaart on hiljem palju rünnatud ning neile on tehtud kõikvõimalikke etteheiteid. Aga nende üheks teeneks jääb Eesti inimkaotusteta «väljamanööverdamine» arvukatest ohtudest ja karidest. Seega – meil toimis ebatõenäoline või äärmiselt väikese tõenäosusega veretu arengustsenaarium.Vastvalitud ülemnõukogud Eestis ja Lätis kuulutasid 1990. aasta kevadel välja üleminekuperioodi, sisuliselt pehmema variandi. Seevastu Leedus kuulutati iseseisvus välja 11. märtsil 1990. aastal ning nii valiti selge ja otsene vastasseis Moskvaga. Vaid nädalapäevad hiljem, 23. märtsil, kirjutas tollane NSV Liidu kaitseminister Dmitri Jazov oma tööpäevikusse Leedu osas: «Olla valmis telekeskuse vallutamiseks!» Augustiputši proloog Just 1991. aasta jaanuaris toimus mitu sündmust, mis määras Nõukogude Liidu ja tema presidendi Mihhail Gorbatšovi saatuse. Moskvasse lendas Kremli-meelse Leedu kompartei juht Mykolas Burokevicius, kaasas kuueleheküljeline taotlus kehtestada Leedus uus, NSV Liidu presidendi, sisuliselt NSV Liidu sõjaväele tuginev võim. 8. jaanuaril fikseeriti Kremlis presidendi ooteruumis tavapärase rutiiniga Gorbatšovi külalisi: 11.43 – NLKP Keskkomitee sekretär sõjanduse alal Oleg Baklanov; 11.45 – NSVL siseminister Boriss Pugo; 11.53 – NSVL kaitseminister Dmitri Jazov ja KGB esimees Vladimir Krjutškov; 12.07 – NLKP KK sekretär organisatsioonilistes küsimustes Oleg Šenin. Pea kõik need mehed, esindades NSV Liidu komparteid, siseministeeriumi, KGBd, sõjaväge ja sõjatööstuskompleksi ehk alustalasid, millel aastakümneid püsis hiigelriik, kuulusid vähem kui kaheksa kuud hiljem NSVL Eriolukorra Riikliku Komitee koosseisu. Ebaõnnestunud riigipöördekatse tagajärjel sattusid putšistid vanglasse (Pugo tegi küll enesetapu), Gorbatšov läks peagi erru ja veel enne 1991. aasta lõppu lagunes kogu NSV Liit. Gorbatšovi rollist 1991. aasta Baltikumi jaanuarisündmustes on erinevaid versioone. Igal juhul ei kirjutanud ta alla otsuseprojektile kehtestada Leedus presidendivõim. Samas andis ta «külalistele» loa Vilniuses kord majja lüüa. Hetk oli soodne, sest rahvusvaheline tähelepanu püsis Kuveidi sõjal, kus liitlasväed alustasid pealetungi iraaklaste vastu. 1991. aasta augustis võtsid putšistid aga nõuks terves NSV Liidus kord majja lüüa. Mõlemad ettevõtmised ebaõnnestusid. 11. jaanuari hommikupoolel hõivas Pugole alluv OMON (Moskvale otsealluv miilitsa eriüksus) Kodukaitseameti staabihoone Vilniuses ning selle osakonnad Alytuses, Šiuliais ja Kaunases. Pärastlõunal võeti gaasirünnakuga Vilniuses ajakirjandusmaja, kust kõik töötajad sunniti lahkuma, telefonikeskjaam ja muud hooneid. Õhtu eel teatati Leedu Rahvusliku Päästmise Komitee moodustamisest, mille staap asus venemeelse raadiomõõteriistade tehases. Esimesed surmaohvrid Ööl vastu pühapäeva, 13. jaanuaril toimus Vilniuses tšekistlik-sõjaväeline operatsioon, kus Moskvast kohalelennutatud KGB eriüksuse Alfa liikmed, Pihkva õhudessantväelased ja OMONi võitlejad vallutasid kümmekonna tanki ja soomustransportööri toel Vilniuses tele- ja raadiokomitee, teletorni ja raadiokeskuse. Teletorni kaitsele kogunenud rahvamassist – ligi 5000 inimest – sai kohapeal surma 12 inimest, kaks surid saadud haavadesse. Kõikide tulirelvahaavade puhul kasutati relva kaliibriga 5,45 mm ehk Kalašnikovi automaati. Kuni jaanuari lõpuni jätkusid NSV Liidu sõjaväelaste vägivallateod öistes Leedu linnades ja maanteedel: kehtis komandanditund, püüti kinni nekrutiealisi poisse, peatati ja otsiti läbi autosid, peksti ja mõnitati inimesi, esines tulistamisi. Vilniuse TVs peremehetses «nõukogude võim», mis näitas oma saateid. Leedu tervishoiuministeeriumi andmeil sattus 1991. aastal jaanuari lõpus haiglatesse 74 inimest, neist 45 kuulihaavadega. Üldse pöördus arstide poole 509 haavatut-kannatanut, neist 131 naist. Kaunase televisiooni-raadiomaja ründamisel 21. jaanuaril kasutati jällegi gaasi – kloropikriin, mis kahjustab silmi ja suu limaskesta. Saatekeskus jätkas küll tööd, aga sealseid saateid ei näinud Vilnius pikka aega. Esimene veri Riias Pingete järsk tõus Vilniuses mõjutas Riiat ja Tallinna. Ülemnõukogude ning tele- ja raadiohoonete ümber rajati barrikaade ning korraldati elutähtsate objektide valvet. 14. jaanuaril kell 14.40 kõlasid esimesed lasud Riias: OMON tulistas Vecmilrgavise silla kaitsjaid. Õhtul korrati rünnakut, ühtekokku süüdati 17 autot. 15. jaanuari ööl rünnati Riia miilitsakooli: kursandid aeti välja, hoone rüüstati. 16. jaanuaril avasid OMONi mehed korduvalt tule Riia kesklinnas. Kell 16. 45 tulistati autost jällegi Vecmilgravi silla kaitsjaid. Rasketesse haavadesse suri üks inimene. Veel kaks meest said haavata. Kell 18.30 tulistati Brasa silla kaitsjaid, haavati ühte meest. Pinge Riias aina tõusis. Näiteks Murnieksi matuse päevaks rajati Riia Toomkirikusse ajutine välihospidal.
> Loe edasi |
kõik galeriid
