Laupäeval põikasin Türi kalmistule, et heita pilk sealsele Vabadussõja sambale. 1990. aastal taasavatud monumendi tagakülg oli täis soditud. Anton Starkopfi kavandi järgi valmistatud pronkstahvlil olid täis mäkerdatud langenud kaaslase juures seisvad sõdurid: ühel nägu ja teisel genitaalid. Kritseldusi oli ka samba kiviosal. Monumendi soklil vedeles kaks keeratavat pudelikorki: üks ilmselgelt käraka- ja teine karastusjoogi kaelalt. Vaevalt et tegu oli ajastatud meie taasiseseisvumispäevaks. Küllap on kurikaelade «looming» isegi nädalate vanune. Kalmistul liigub vähe inimesi, needki on vanemapoolsed, ja kui paljudel meist on asja Vabadussõja samba juurde? Tegelikult vist päris paljudel. Kõik sõltub samba asukohast. Mitmetes väikelinnades ja asulates on Vabadussõja sambad orgaaniliselt sulandunud avalikku ruumi. Näiteks Koerus võib monumendiesisel muruplatsil näha noori emasid lapsevankriga, jalgu puhkavaid noori ja vanu. Vedanud on ka nendel monumentidel, mis paiknevad koolide juures. Kuulsaim on muidugi meie praegune esindusmonument, Tallinna õpetajate ja õpilaste sammas Reaalkooli juures. Koolimaja-esises pargis on näiteks ka Tõrva «Juku». Nõnda on monument kogu aja noorte ja elu keskel, tema olemasolu on enesestmõistetav. Nõnda on inimestel märkamatu side ajalooga, neil on vabadussamba juurde asja ilma sellele mõtlemata. Sageli on kõige õnnetum saatus kalmistul asuvatel mälestusmärkidel. Neid on raske leida, isegi kohalikud kipuvad teejuhatamisel jänni jääma. On ka suurepäraseid erandeid. Näiteks Amandus Adamsoni Suure-Jaani «Lembitu«, mis kiriku ja kalmistu vahelisel platsil hästi silma hakkab ja kiirgab enesest karget majesteetlikkust. Kaks nädalat tagasi käisin Tartus Raadi kalmistu kõrval asuva Lõuna-Eesti vabastajate samba juures. Monumendi astmed ja ümbrus oli täis pudelikilde ja prahti. Kõrval lällas pehmekeelne eesti-vene joodikute segaseltskond. Küsimusele, kes siin pudeleid puruks on tagunud, tuli vastuseks: «Molodjož.» Ma ei tea, kas Lõuna-Eesti vabastajate mälestusmärki peaks hooldama Raadi kalmistuvaht, Tartu linn või mõni kolmas, aga seal valitsev olukord on häbiväärne. Ega süüdi ole joodikud! Mõnes väiksemas kohas on sõbralikult pargipingil rüüpavad viinaninad lahked seletusi andma. Mullu Kanepis sain just topsivendadelt infot kohaliku Vabadussõja samba kohta ja boonusena lisandus ekskursioon surnuaias, kus nägin ära kõigi eesti ja baltisaksa soost kuulsate tegelaste hauaplatsidki. Süüdi on ikka meie oma hoolimatus ajaloo suhtes. Küsimus pole ainult pronkssõduris. Kus on meie vabadussammas? Miks on taastamata kaitseväe kalmistul asunud suurejooneline mälestisehitis? Miks pole uhked ja jõukad mulgid suutnud ikka veel taastada Sakalamaa monumenti? Admiral Pitka laoruumis konutav pronkskuju peegeldab paremini kui miski muu meie juhtide-bürokraatide küünilisust nende suhtes, kellele võlgneme oma rahva, riigi ja keele püsimise. Paljudes paikades jääb Vabadussõja sammas nii võimsuselt, ligipääsetavuselt kui hoolitsuselt alla Teises maailmasõjas hukkunud Nõukogude sõdurite mälestuspaigale. Nii on see pealinnas kaitseväe kalmistul (kus puudub juba nimetatud mälestisehitis) kui ka näiteks Narva-Jõesuu kalmistul. (Narva-Jõesuu linna sammas on taastamata.) Üks väheseid erandeid asub Misso kalmistul, kus meie sammas on Riia–Pihkva maanteel kulgejale kenasti näha ning mõned sammud tagapool asuv mälestusmärk Nõukogude sõduritele jääb varju. Eesti umbes 140 Vabadussõja sambale lisandub üle 200 muus vormis mälestise, sealhulgas ka koolimaja Keilas, rahvamaja Paides, kirikuvärav Märjamaal ja kirikutorn Vigalas. Kaheosalise raamatu «Vabadussõja mälestusmärgid» andmetel asuvad ligi 60 mälestusmärki Vabadussõjast Soomes, Rootsis, Inglismaal, USAs, Saksamaal, Venemaal (endistel Eesti aladel) ja Lätis. Lõunanaabritel on paarkümmend mälestusmärki, mis täielikult või osaliselt pühendatud meie relvajõududele ja sõjameestele. Uhkeim on kahtlemata Võnnus (Cesises) asuv monument, mis leinab Võnnu lahingus langenud 250 Eesti ja 100 Läti sõdurit. Sambal on ka eestikeelsed tekstid, neist esiküljel: «Mõõgast tõusis päike» – mõõgana taeva poole tõusva monumendi tipus paiknebki kollane kera. Võnnu lähedal Liepas asub ainult eestlastest sõjameestele pühendatud sammas, mis elas üle isegi okupatsiooni (ilma selgitavate plaatideta). Augusti alguses oli monument eeskujulikult hooldatud, selle jalamil mängisid vene poisikesed mänguautodega. Võnnu lähedal asub ka korralikult hooldatud Eesti tundmatu sõduri haud, mille laasimata puuristil eestikeelne kiri: «Siin puhkab tundmatu Eesti sõdur». Kui palju teavad neist mälestusmärkidest meie riigimehed? Miks nad ei kasuta neid suurepäraseid fakte oma kõnedes? Lätis asuvaid sambaid külastades hakkas mul meie pärast häbi: milline kontrast selle vahel, kuidas hooldavad eesti sõdurite mälestusmärke ja haudasid lätlased ja kuidas teeme seda meie oma kodumaal.
> Loe edasi |
kõik galeriid
