Ivi Drikkiti arvates on meie ühiskonnas liiga palju vaenu ja vimma, mille osaliseks saavad nii loomad kui ka inimesed ise.

Kevadel oli lehtedes sõnum Viljandi kassist, kes ilmselt piinatuna ja vigastatuna, silmus kaelas, oli end koduväravasse lohistanud. Piinamine, see inimkonna julmim väljamõeldis, ei ole tänapäevalgi kusagile kadunud. Nagu muiste, toimetavad seda inimesed isegi üksteise kallal, ehkki mitte enam linnaväljakuil ja kaagimägedel. Ja kui sõjad või muud kataklüsmid kõrvale jätta, siis on see seadusega karistatav.

Karistatav on ka loomade piinamine, kui süüdlane üles leitakse. Aga leitakse harva, olgugi et loomade piinamisest teab rääkida enamik inimesi.

Tean minagi. Palju-palju aastaid tagasi kiirustasin üle lageda ehitusväljaku bussijaama ja nägin otse käiguteel halli kassi. Ema oli mulle teele kaasa pannud omaküpsetatud kotlette ja niisiis pistsin käe kotti, et ilusal hommikul rõõmustada lõhnava palaga tõenäoliselt koduta hulkurit.

Kass ei liikunud, aga pööras pead, ja ma vaatasin mörti või lupja täis silmakoobastesse, kust nõrgus põsele verd ja mäda.

Vaenata on mõnus?

Pilti sest veelombi serval tuiutavast kassist, mördilärakatega kaetud keha tõmblemas ja tühjaksjooksnud silmad mitte midagi nägemas, surusin lausa jõuga kuhugi mälu umbsoppi, aga see ilmub ikka ja jälle, kui millestki samalaadsest kuulen või loen. Ja neid lugusid muudkui tuleb ja tuleb, Viljandi kass polnud mingi üksik erand.

Püüdsin toona meid, inimesi, rehabiliteerida mõttega, et järsku kass ise kukkus kuhugi mördivanni või... aga see oli nigel õigustus, sest kiisul oli lisaks muule alles vaid pool saba. Sel taustal mõjus lootusrikkalt sõna «loomakaitse», mida ajapikku kuulma hakkas.

Jah, loomakaitse, seadused ja organisatsioonid on täiesti olemas. On päästetud halvasti koheldud loomi, loodud varjupaiku ja tehtud muudki head, aga ometi tundub mulle, et õigus on pigem ühel võrgukommentaatoril, kes kirjutas: «Loomade kaitsmisega tegelevad siin-seal üksikud aktivistid nagu mingid kõigi poolt unustatud geriljad. Loomakaitse ei ole ühiskonna asi.»

Kui see oleks ühiskonna asi, siis oleks tunda mingitki mahedamat hoovust, mis inimesi loomade vastu sõbralikumaks, vähemalt sallivamaks häälestaks, aga mulle tundub küll, et see asi liigub lausa vastupidises suunas. Ja tõepoolest, ka loomaomanikud võivad varsti osutada geriljadeks, kes on omad ainult omasuguste hulgas.

Kunagi oli loomulik, et hommikuti kuked külas kiresid ja koerad tulijaid haukusid – kes ei usu, lugegu eesti klassikuid. Kellegi uni võis küll kukelaulust katkeda ja öised haugatused sundida akna juurde asja uurima, aga need olid elu loomulikud hääled.

Muidugi pole linn küla ja tänane linlane on harjunud muude võrratute olmehelidega. Aeg-ajalt puhkeb mitmel viisil kiljuma terve tänavatäis autosid, mille alarmseadmeid on keegi ärritanud.

Kas tahame või ei taha, aga me lepime autode hommikuse käivitusmürina, tänavapuhastusmasinate ja fooride häälitsemise, ilutulestiku paukumise ja palju muu iseenesest häirivaga. Kogu ümbruskonnale pealesunnitavast muusikamaitsest seekord ei räägiks.

Aga koer haukuda ei tohi, selle on mõni kirjutaja ja kaebaja kuulutanud lausa põhiseaduse vastaseks.

Ise kõiges süüdi!

Päev läbi või öö otsa lärmavat koera ei tohiks tõepoolest olla, seal tuleb midagi ette võtta kas õpetamise või omanikuga, aga ma ei taha täna rääkida nn koerakultuurist, millel on kindlasti pikk tee areneda.

Jahmatav on inimeste vaenulikkus, mis leiab endale voolusängi pisimastki lättest. Ja üha rohkem hakkab tunduma, et see ei puudutagi ehk niivõrd loomi, just kaasinimestele tahetakse ära teha pealtnäha täiesti mõistlike argumentidega: rahu, puhtus, kord.

Võtkem kas või sellesama piinatud kassi sõnumile järgnenud kommentaariumi. Palju kaastunde- ja nördimusavaldusi ja siis sõnum: «Mida see kass hulkus! Võtad looma, valva teda.» Ja edasi kooris: «Kassi ei tohi välja lasta! Ju ta sattus alale, kus teda ei taheta, ja tehtigi haiget. Kõik ei armasta teie loomi!»

Kui ei armasta, siis roikaga pihta ja silmus kaela?

Aga loomulikult: «Mingite pollade pidajad ei tohi seaduse peale sülitada ja niiviisi oma lemmiklooma abil terroriseerida kaaskodanikke, kellel on täielik kodanikuõigus põhiseaduslikult olla vaba igasugu võõrastest loomadest.»

Ja nii edasi kuni kassi kägistamise õpetuseni välja ning lõpuks pitsat peale: «Ise olete süüdi, ei maksa viriseda, kui midagi viltu läheb.»

Vahest ei tasukski tsiteerida interneti anonüümseid kommentaare, kui samalaadseid mõtteavaldusi ei laekuks nii kirja kui ka telefoni teel. Enamasti on need sarkasmist nõretavad kirjeldused naabri (tänava) koera «pahategudest», nii et jääb vaid imestada, kas inimesel tõesti midagi muud teha pole kui koera junne ja haugatusi lugeda.

Mitte ainult loomad

Mulle tundub, et kui ka kõik oleks ideaalselt korras, penid-kiisud kui robotloomad välja õpetatud, suukorvistatud, kiibitud, kastreeritud, jääksid nad ikkagi inimeste haugutada, sest linn/korter ei sobivat loomadele elupaigaks. See olevat nende piinamine. Ja jälle on osal inimestel raudkindel veendumus, et vaid nendel on õigus.

Argumente jätkub ja nende hulgast leiab sellisegi pärli, et lemmikloomad on süüdi sündide vähesuses, kuna rikkur kasib pigem looma kui last. Unustatakse, et tavalises elus juhtub kõike ja igasugust, aga tõenäoliselt ei arutle ükski normaalne paar, kas «võtta» koer või laps – need mõõdud lihtsalt ei klapi.

Nagu öeldud, pole loomapidajad ainsad, kelle kuvand üha tumedamaid toone võtab, levinuimad märksõnad tigeduseni küündiva sallimatuse skaalal on «penskarid» ja «pingviinide paraad», suitsetajatest ja kodututest ei tasu rääkidagi.

Oleme ikka otsinud eeskuju maailma demokraatiatest, aga veidral kombel näikse meile sobivat ka India kastisüsteem, mis määras osa ühiskonnast paariarahvaks, keda tuleb piirata, ahistada ja mõnitada.

Mis sellist kiusu sünnitab? Näib valitsevat arusaam, et kõike saab ja peab korraldama seadustega ning seaduse parim tugi on võimalikult range karistus ja aina kõrgemad trahvid.

Mitte midagi ei taheta enam jätta kasvatuse, moraalse surve, inimliku mõistmise ja lihtsalt normaalse suhtlemise hooleks, tavasid ja käitumisreegleid pürivad asendama käsud ja keelud ning usk, et raha paneb kõik paika, olgu meelehea või karistusena. Aga kas ikka paneb? Kui halvaks me võime veel muutuda?

Lõpetuseks siiski optimistlikum noodike: loomakaitsjad algatasid Tartus hulkurkasside steriliseerimise ning leidus ka inimesi, kes olid valmis neid paranemise ajal hooldama. Küll vaid piisake, aga siiski nihe inimlikuma suhtumise poole kui üleüldine kassitapp.

Kes aga ütleks, mis aitaks inimestel olla üksteise ja «teistsuguste» vastu leplikum ja sallivam?