Mille vastu te tahaksite praegu kõige rohkem protestida? Praegu ei ole selleks ilmselget vajadust. Olen vastu protestimisele protestimise pärast. Viimati jooksite ajakirjandusest läbi seoses vastuseisuga Euroopa Liidule ja Iraagi sõjale. Tõsi küll, olete kohalikul tasandil tegelnud linna üldplaneeringu ja detailplaneeringute vaidlustamisega. See on ka kõik. Asju, mille vastu protestida, on ju alati. Kas olete valmis andma teatepulka üle noorematele, näiteks Prussakovi-nimelise jalgrattaühingu meestele? Annan hea meelega üle. Võin mingites aktsioonides küll osaleda, aga esiteks olen saanud vanemaks... ... ja teiseks näete ka seda, et see on mõttetu? Mõttetu on see nii või teisiti olnud kogu aeg. Omal ajal sõbrad ütlesid mulle: sina, Kalle, võid tegutseda, sa oled vaba inimene. Aga kui sul on perekond, siis tuleb asju vaadata teisiti. Sul pole lihtsalt seda aega, et pühendada end ühiskondlikule tööle. Kas perekond muudab rahulolevamaks? Vaevalt küll, et rahulolevamaks, aga aja võtab see küll ära. Eks ma olen ka saanud vanemaks ja targemaks, saan aru, et kõigi asjadega ei jõua võidelda. Aga valutan ikka südant nii Iraagi sõja kui Eesti iseseisvuse võõrandamise pärast 9. mail seoses Euroopa Liidu põhiseaduslepingu ratifitseerimisega riigikogus. Tavainimene ei suhtu neisse küsimustesse nii valuliselt kui teie. Mis ikkagi eristab teid tuimema ühiskondliku närviga tegelastest? Aga mida minagi teen? Kui ma tegin lumememme Iraagi sõja vastu, siis tegin seda selleks, et südamel oleks kergem. Teadsin, et sellest ei muutu mitte midagi. Aga ma olen vähemalt oma sõna öelnud, et kui Eesti väed lähevad Iraaki, siis mitte minu toetusel. Kohati jääb mulje, et teie aktsioonid on naer läbi pisarate. See on kindlasti õige. Te teete pulli tõe nimel? Hea iroonia peab olema selline, et keegi ei saa päriselt aru, kas see on nali. Ise ikka saate aru? Ega ma isegi alati saa. Tulebki teha ka tõsiste asjadega natuke nalja, sest maailm ei tohi olla liiga tõsine. Igas naljas peab samas olema mingi tõene alge. Kui üldse mingit tõest allteksti ei ole, siis on tegu labase naljaga... ... või absurdiga? Jah, eks seda peab ka olema. Kuningriiklust parteilisel kujul enam ei eksisteeri ja ega vist mõttekaaslasi ka palju ole? Kuningriikluse aade on püsima jäänud. Rahvas näeb presidendis teatud sümbolit ja omistab talle asju, mida ta tegelikult teha ei saa. Riigipea on nagu rahva isa, aga kui vaadata praegust presidendivalimise kampaaniat, siis on kaks arvestatavat kandidaati, Rüütel ja Ilves. Kõik need kandidaadid on sobilikud vaid ühele osale ühiskonnast. Sellisel juhul saaks probleemi lahendada ainult kuningas? Tahan öelda, et poliitik, kes on küünarnukkide toel tippu jõudnud, jääb osa rahva jaoks paratamatult võõrasisaks. Võibolla leiaks mingi kandidaadi, kes suudaks olla kogu rahva isa. Aga siis tekib küsimus, miks me peame endale pidevalt uut isa valima. Kuidas teile tundub praegune Eesti poliitika? On see 1990. aastatega võrreldes ehk liiga nalja- ja fantaasiavaene? Ta ei ole üksnes nalja- ja fantaasiavaene, vaid ka ohtlik. Kuningriiklaste fenomen seisnes paljuski selles, et me eos naersime paljud asjad välja ja need asjad ei sündinudki. Hiljem on aga sündinud väga paljud asjad, mille kohta olen mõelnud, et kuningriiklased saanuks takistada liigutamast seda esimest kivi, mis laviini liikuma paneb – ja seda asja poleks sündinud. Meil õnnestus omal ajal ära hoida mitmeid asju. Võibolla kõige tuntum on seesama usuõpetuse maaletoomine läbi riigikogu iganädalase palvetunni seadustamise. Tegime esimese palvetunni šamaanitrummiga, see jõudis AK kaudu rahvamassideni ja pärast seda ei hakanud enam ükski saadik seaduslikus palvetunnis käima. Oleks kasvõi pool riigikogu käinud neis palvetundides, oleksid kindlasti järgnenud riigiasutused, koolid ja lasteaiad. Oleksime olnud kõigi nende kohustuslike usuõpetuste juures, mille juurde praegu on tagasi jõutud. Kuidas te üldisemalt näete praegust Eesti poliitikat? Poliitika on ainult ostmine ja müümine. Minult on küsitud, kas ma läheks poliitikasse tagasi, kui see oleks võimalik. Olen vastanud, et kui meie olime poliitikas, siis meie eesmärgiks polnud aateid müüa. Ja kuna praegu pole võimalik poliitikas olla aateid müümata, siis vastaksin keeldumisega. Samas võib nende teie aktsioonide järgi mõnele inimesele jääda mulje, et te ikkagi nagu tahaksite poliitikasse tagasi. Poliitika on ju natu- kene haigus ka. Eks ta ole mingil määral riigikogu ajast teilegi sisse jäänud? Nojah. Aga objektiivne fakt on see, et oleme jõudnud sotsialismist kapitalismi ja kui me omal ajal riigikogu valimiste ajal saime ühe krooni kulutamisega kaheksa liiget parlamenti, siis nüüd ei ole see enam võimalik. Kui tuleb mõni tõsiseltvõetav erakond ja kutsub liituma ... ... selliseid ettepanekuid on tehtud, ehkki küll mitte viimasel ajal. Olen öelnud, et mina jään enda juurde.
> Loe edasi |
