Botas on praegugi tegutsev Tšehhi jalatsitootja, ent seesama firma sai juba nõukogude ajal lääneliku tossu sünonüümiks. Sestap nimetatakse botasteks ka Tartu tosse, mille valmistajana Tartu naha- ja jalatsikombinaat juba 1970. aastate keskpaiku käe valgeks sai. Selle ettevõtte järglane Samelin toodab veel praegugi lisaks muudele jalanõudele allhankena Soome Karhu- tosse. Nõukaajal hinnati armees kõrgelt ka Tartu kirsasid ja Samelingi jätkab töö- ning militaarjalanõude tootmist. Nõnda kannab Tartus valmistatud saapaid nii Norra kui Tšehhi sõjavägi.Sama töökoht läbi aja Tartu naha- ja jalatsikombinaat on nii järjepidev ettevõte, et praeguse Samelini laua taga legendaarsest Tartu botasest kõnelev tehnikaosakonna juhataja Jelena Kljukina, modelleerija Marianne Kosen-kranius ning kvaliteedijuht Niina Dovõdenko töötasid samas ametis nii nõukaajal kui praegu. Nad on osalenud ka Tartu botase arendamistöös. Ehkki Tartu botase tooteuuendustempo ei olnud kaugeltki võrreldav lääne tossutootjate omaga, erineb 1970. aastatel valmistatud toss siiski 1990. aastate algul valmistatud botasest nagu öö ja päev. Kõige kuulsamat valge tallaga Tartu botast, mis praegusele põlvkonnale vahest kõige paremini meelde jäänud, hakati tootma 1982. aastal. Tegelikult tehti Tartu botas valmis Võru tsehhis, Tartus töötati välja mudelid. Naha- ja jalatsivabriku Võru tsehhist välja kasvanud firma Abris kasutab Tartu botase tallavormi praegugi. «Mu mees sai sprindilotoga 25 rubla,» räägib toona ülikoolis juurat õppinud praegune Samelini omanik Leida Kikka. «Siis läksime Pere Kinga poodi ja ostsime need botased.» Kikka ütleb, et polüuretaantald, mida Tartu botase puhul kasutati, võib laguneda ka paari kuu jooksul nagu mannapuder, kui materjali koostis pole päris õige. Lugejate kõrvalolevate muljete erinevus kinnitabki, et mõnel juhul pidas botas vastu aastaid, sellal kui teised kunagised botaseomanikud kurdavad talla viletsa vastupidavuse üle. Peamiselt kurdetaksegi just talla lagunemise üle, botase täisnahast pealsele etteheiteid pole. Aja jooksul muutus esialgu valge tald kollakaks ja ka Samelinis seekord nähtud kantud botase tald oli alt põiki pragunenud. Kaheksakümnendate jooksul uuendas naha- ja jalatsivabrik botase tegumoodi, muutes lagunema kippunud talla vastupidavamaks. Pealekauba läks moest botase talla kõrgeleulatuv kannaosa ja kõrge kand kadus. «1982. aasta mudelil tekkis tallal kandmisel defekt,» räägib Kosenkranius. «Vanemal mudelil olid tallal sügavad põikitriibud ja kandmisel kippusid need seetõttu pragunema.» Kosenkranius tunnistab, et eks Tartu botas oli lääne tossu kohalik analoog ja mida rohkem tuli sisse välismaa kaupa, seda enam kirtsutasid eestlased Tartu botase peale nina. Lugejate kommentaaridest selgub aga, et Tartu botas oli Venemaal hinnatud ja igati läänelik toode, millega sõjaväes äritsedes soldat endale vaheltkasu teenis. Niina Dovõdenko sõnul oli Tartu botast kaheksakümnendate teisel poolel poes üsna vabalt saada, sellal kui tõeliste lääne botaste järele olid meeletud kauplusesabad. Otse tulevikku Viimane Tartu botas valmis Kikka sõnul vististi 1992. või 1993. aastal, enne seda hakkas naha- ja jalatsikombinaadi järglasest ja Samelini eelkäijast riigiaktsiaselts Elkar tootma ka läänelikuma disainiga tosse. «Meil ei olnud pärast taasiseseisvumist enam turgu,» lausub Kikka. «Ladu oli kaupa täis, sest nõukogude turg kadus ära ja läände meie tooted ei kõlvanud.» Üleminekuajal saigi jalatsivabriku päästerõngaks tehnoloogiliselt lausa enneolematult keerukas allhanketöö ühele Itaalia tootjale San Marcole. Hüpe Tartu botastest coretex-matkasaabastesse oli sööst tulevikku. «Kujutate ette, täna tootsime seda (näitab Tartu botast) ja homme tootsime seda (näitab Itaalia matkasaabast),» räägib Kikka. |
Kõik tänased
