Vanasti oli lihtsam. «Vanasti» tähendab siinkohal umbes 40 aastat vahemikus 1958–1988. Kahel päeval kaks korda aastas, mais ja jõulu teisel pühal ning päev enne süütalastepäeva, olid eesti kirjandusinimesed siis koos Tartus. Mais Tartu kirjanduspäevadel, detsembris Kreutzwaldi päevadel. Peamiseks kogunemiskohaks sai kirjandusmuuseumi vana saal (esiti arhiivraamatukogu lugemissaal), mille kõrvale tuli ülikooli mõni auditoorium, lõpuks koguni ülikooli raamatukogu saal. Kuid ei tehtud vahet, kust keegi on või kelle pinnal üritus toimub, sest eesmärk oli üks: «aus, julge mõtte käärimine» (August Sang).Mänguks ja müügiks Praegu, tüpoloogiliselt keiser Nero ajastul, on eesmärgid harali. Nero ajastut vanas Roomas iseloomustas pöörane vaatemängulisus – kõik teatriks! Nüüd me oleme üle-eelmise aastatuhande alguses tagasi, sest ka praegu saab teatrit teha millest tahes. Mänguks läheb loosi kõik, isegi surm. Ma arvan, et totaalne mängulisus on rahvusliku vabaduse ja riigi iseseisvusega siiski vastuolus, sest kui igasugune mäng on alati tinglik, siis rahvuslik vabadus ja riigi iseseisvus tinglikud olla ei tohiks. See mu järeldus võib olla erakordselt ohtlik, sest siit võib välja lugeda, nagu ka mina igatseksin üle kõige vaid tugevat keskvõimu ja politseilikku korda. Ei! Minusugune ootab selgust hoopiski näiteks selles, miks olukorras, kus eestlaste hulk pole kasvanud, on – ma ei tea, mitu tuhat protsendipunkti – kasvanud poekordnike isikkoosseis, kusjuures neid ikkagi ei ole piisavalt. Kuidas seletada seda, et me nii meeleheitlikult kaitseme ennast varganägude vastu (ega saavuta kuidagi viigist enamat), aga oleme nõnda abitud nii fundamentaalse väärtuse nagu au ees? Küsimus pole sugugi kirjandus- või raamatukauge. Meie suuremates raamatupoodides on turvatöötajaid ja -väravaid ja -kleepse võrreldamatult rohkem kui lektüürieksperte, keda seal pole ainsatki. Arusaadav: aus lektüüriekspert ei saa olla müügiagent. Viimane peab panema mehele kõik, esimesel tuleks öelda näiteks enamiku kokaraamatute kohta, et ausa koka või hea perenaise asjatundlik soovitus on alati parem kui vastavate raamatute sisu, mille paber ei sobi isegi mitte WCsse naela otsa. Hea pann ja terav nuga on köögis vajalikumad riistapuud kui retseptiraamatud tõusikutele. Ruumi raamatule! Teatmeteostega pole asi kergem. Veider küll, kuid ilukirjanduslikku ajaviidet lugemiseks peeruvalgusel arvustatakse meil praegu märksa enam kui teatmeteoseid alates sõnastikest ja lõpetades entsüklopeediatega. Ma ei mõtle tänitamist vale koma pärast. Mõtlen seda, et võimalikule ostjale ning hilisemale tarvitajale tehtaks selgeks, missugune on just käesoleva teatmeteose funktsioon ja profiil. Kirjastused ise ses suhtes erapooletud ei ole ja sõltumatu arvustaja ... kõhkleb. Kõhklen minagi, kui tahaksin näidata pikemalt, miks kirjastusfirma Tea tulevane entsüklopeedia ei ole rahvusentsüklopeedia ehk see viimane sõna sobib talle niisama hästi nagu karnevalirõivas ahvipärdikule. Parem rääkigu heausksed kirjastajad meile ära, miks on soodustellimuste tähtaega kogu aeg nihutatud. Kuidas saab Tea entsüklopeedia läbimüük olla parem kui ENE/EE-l, millest väga paljudes peredes pole endiselt täit komplekti? Kui arvustaja kõhkleb oma artikliga, on toimetus pahane. Õigusega, aga kas meil jätkub iga põneva raamatu korralikuks tutvustuseks ruumi? Eelmisel aastal ja tänavu on ilmunud vähemalt kolm teost, mida gümnaasiumiõpetaja peaks tundma. Need on Paul Ariste, «Mälestusi» (EKS, Tartu); Arvo Eek, «Eesti keele foneetika. I» (Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus) ja «Mihkel Kampmaa ja tema pärand. Artikleid Kampmaast ja tema bibliograafia» (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2007). Jutuka vangis Rõhutaksin eriti keskmist teost, sest esimest korda on meil eesti filoloogia ajaloos olemas originaalne õpik magistrantide, doktorantide ja järeldoktorite vahel. Kõigile korraga. Filoloogiadoktor Arvo Eek alustas oma loengutega foneetikast Tartu Ülikoolis aastal 1972. Niisiis on tema õpikuni kulunud umbes 35 aastat intensiivset uurimistööd. See väärib tunnustamist ka väljaspool foneetikat, sest pole olemas õiget keelt ilma õige häälduseta. Olen kindel, et raamatuid, mida tuleb soovitada autori kitsamast erialast ja teema piiridest kaugemalgi, on märksa rohkem. Meie paraku oleme jutukate vangistuses nagu «Rinaldo Rinaldini» aegadel. Põhusööjad ja need paksunahalised, kellele seep silma ei lähegi. Kui eelarvekriis jõuab ka lugemisvarani, siis on vanapaberiga hangeldajatel head päevad. Minu mälestustes mõeldi laulva revolutsiooni aegadel, et prügi võiks olla vähem! |
Kõik tänased
