Värskelt avaldatud 2006. aasta sünninumbrid räägivad sellest, et oli keskpärane titeaasta. Esialgsete arvestuste järgi nägi ilmavalgust 14 819 uut kodanikku, poolsada rohkem kui 2005. aastal.

Mõistetavalt püüavad võimulolevad poliitikud isegi piskut demograafilise situatsiooni paranemist enda arvele kirjutada. Maailmas pole midagi uut.

Värske enda upitamise näite leidsin kaugest, kuid samamoodi kehvas demograafilises seisus Singapurist. Seal reformiti 2004. aastal abielu- ja perepoliitikat, sh toetusi-teenuseid. Näiteks maksab kolmanda lapse sündimisel riik perele 140 000 krooni, aga see pole singapurlaste jaoks eriline summa.

Siiski sündis 2005. aastal 400 last eelmisest aastast rohkem (ligi 35 000). Rahvastikuminister Wong Kan Seng kirjutas selle tulemuse kiirelt tehtud reformide arvele!

Olud ja viljakus

Poliitikute enesekiitus peaks siiski jääma nende kompetentsi piiridesse. Vanemahüvitisele on meil suur toetus. See ongi poliitikute «tulu». Ka kritiseerijad ei arvusta hüvitise olemust, vaid üksnes makseskeemi. Kuid pole põhjust omistada vanemapalgale võlujõudu, mida tal pole.

Ei saa nõustuda väidetega, et vanemapalk tõstab jõukamate ja haritumate naiste viljakust (PM, 3.01. jt). Vaesemad, madalama haridusega ja maal elavad naised on ja jäävad viljakamaks nende vastaspoolusega võrreldes. See seaduspärasus võib kehtivuse kaotada lühikesteks ajavahemikeks, kuid astub siis jälle vankumatult jõusse.

Eelmine selline murranguhetk oli 1980. aastate keskel, siis oli ülikooliharidusega naiste viljakus Eestis kõrgem kui keskharidusega naistel. Selle kümnendi algus oli teatavasti sügavaima stagnatsiooni, jätkuva venestamise jms ebameeldiva aeg.

Suur osa tavalistest inimestest, eriti kõrgema haridusega, tõmbusid ühiskondlikust tegevusest kõrvale, keskendusid perekonnale. Ja soetasid rohkem lapsi kui madalama haridusega rahvuskaaslased. Perekond oli sel ajal üks väheseid asju, mida sai tähistada mõistega «era».

Õnnetutele idasakslastele ei andnud Stasi isegi seda piskut privaatsust, mida KGB meile lubas, ja pani abikaasadki teineteise järele nuhkima!

Kui väita, et 2000. aastate keskpaigas on haritumad naised, samamoodi nagu 1980ndate keskel, agaramad sünnitajad, siis peab otsima sarnaseid jooni ka kahe kümnendi ühiskondlikes oludes.

Jõudsalt kasvab inimeste hulk, kes ei taha midagi teada poliitikast. Toompealt HIVi epideemiana all-linna leviv JOKK-mentaliteet tingib usu kadumise ühisesse Eesti asja. Ega väga palju alternatiive keskmisele kodanikule jäägi peale sukeldumise perekonnaellu! Iseenesest pole ju paha alternatiiv. Sest lõppude lõpuks, õnn ei ole rahas…

Vanemahüvitise tõhususe tõestamiseks tuuakse mõnikord näiteid Rootsist. Väidetavalt oli sealne 1980. aastate lõpul kehtestatud peretoetuste süsteem tõhus ja tõstis viljakust. Tegelikult läksid asjad Rootsis väga vastuolulist teed pidi.

Väiksed põlvkonnad

1980. aastate madalseisule järgnes 1990. aastatel viljakuse tipp, kuid edasine kiire sündimuse langus viis analüüsitava näitaja madalamale, kui see oli enne vanemahüvitise sisseseadmist.

Professor Rein Taagepera jutt Eestit ähvardavast demograafilisest vetsupotist pole pooltki nii pessimistlik, kui võiks järeldada tema kasutatud halvakõlalistest väljenditest. Professor pole arvesse võtnud, et kaks negatiivset tegurit hakkavad lähitulevikus teineteist võimendama.

Esiteks jõuavad viljakasse ikka varasemast kaks korda väiksemad põlvkonnad ja teiseks järgneb 2000. aastatel viljakusnäitajate «ülespumpamisele» kümmekonna aasta pärast paratamatult mõõn.

Rootsi sotsiaalteadlased on meie omadest pisut kompetentsemad. Üldjoontes on aga mõlemad (nii Rootsi kui ka Eesti asjamehed, siinkirjutaja sealhulgas) perepoliitika suhtes sarnasel seisukohal. Stabiilne, universaalne, uute toetuste ja teenuste lisamisega järjest täiustuv süsteem annab pisku sündimuse tõusu. Hüppelised (ka n-ö positiivsed) poliitika muutused «söövad» sündimuses esile kutsutud lainetuse tõttu kogu efekti ära.

Eestis pole eriti palju uuritud majandusliku ja demograafilise arengu seoseid. Rootslased väidavad, et halvema majanduskonjunktuuriga perioodil kõrgema haridusega naiste viljakus suhteliselt langeb ja madalama haridusega naiste oma tõuseb, ning vastupidi.

Langus jätkub?

Teine vanemahüvitisega seotud väärkujutlus on, et selle abiga saab mõjutada minevikku. Ega eriti palju saa.

Nn lõpetatud (põlvkonna) viljakus püsis Rootsis pikka aega ühel ja samal tasemel. 45. eluaastaks oli keskmine rootslanna sünnitanud 2,1-2,2. last. Just 1990. aastatel langes see näitaja, vaatamata vanemahüvitise jm abinõude rakendamisele, allapoole kahte. Langus jätkub tänaseni.

Raha pakkumine ei pööranud väärtushinnangutes aset leidnud muutust tagurpidi, st varasema pisut suurema laste keskmise ideaalnumbri asemele tuli 1990. aastatel ikkagi väiksem ideaalmudel.

Meil toimub praegu sarnane protsess. 1950.-60. aastate põlvkond «pigistas välja» 1,9-1,95 sündi. Võib oletada (väita ei saa), et 1970. aastate naised piirduvad keskmiselt 1,8 ja laulva revolutsiooni aastakäigud 1,7 lapsega. 1990. aastatel sündinute perekonnaideaal on veel kujunemisjärgus.

Kas tänane tugevalt n-ö laste liisimise märki kandev riiklik poliitika on positiivse või negatiivse mõjuga, on esialgu lahendamist ootav, mitme tundmatuga ülesanne.