Kui ma näen harjavarre otsa susatud sinimustvalget tolmumas korrusmaja välisukse kõrval soojaveetoru ja ämblikuvõrgu vahel, või kojameest, kes toetab heiskamist ootavat trikoloori oma tööauto porisele päraluugile, ei saa ma aru, mis toimub mõne inimese peas. Ma pean rohkem lugu Moskvas Eesti saatkonna ees käratsevatest venelastest, kes jalgadega sinimustvalge otsas tallavad, kui eestlastest, kellel on kama, kus ja kuidas seda lippu hoida või heisata. Tahaks sellistele dramaatiliselt hüüda: mis ja milleks on teile Eesti riik!? Paljud on ilmselt juhtunud nägema, kuidas poolenisti unehõlmas majaomanik on ajanud sinimustvalge vardasse tagurpidi. Riigipühadel ei pea linnas palju jalutama, et kohata tugevalt pleekinud või rokatriipudest kirjatud lippu. Üsna hiljuti sain aga Pikknurme kandis halvas mõttes tõelise elamuse, kui nägin teeäärsel taluõuel kõrges mastis sinimustvalget, mida riigilipuks enam vaevalt pidada sai. See oli narts, mille sinised, mustad ja valged ribad tuules kurvalt lipendasid. Tõenäoliselt arvas majaomanik, et heisatud lipp peletab vargaid, pannes nad uskuma pererahva kodusolekut. Ehk polnud ta kuulnud signalisatsioonist või põlgas selle liiga kalliks. Ehk lahkus ta aga hoopis viimaselt suvegrillilt liiga karmis pohmellis. Veel üsna hiljuti ähvardati trahviga neid, kes lipupäevil sinimustvalge heiskamata jätsid. Ähvardati, kuid ma ei tea, et kedagi oleks karistatud. Nüüdseks on karistamise võimalus seaduses minimaalseks roogitud – ja jumal tänatud. Sest parem jäägu lipp heiskamata, kui et heiskavad need, kellele see on raske ja mõtestamata toiming. Sinimustvalge tõmmatagu masti ikka selgest rõõmust. Ka hardus pole taunitav, sest annab kinnitust Eesti riigi olemasolu olulisuse adumisest. Täna on viimane aeg lipp kapist välja otsida ja puhtaks pesta. Siis jõuab homme triikrauaga üle käia ja laupäeva hommikut ootama panna. |
