Seda, et eelmisel neljapäeval jäi Tartu Ülikooli rektor valimata, on nimetatud krahhiks, fiaskoks, ülikooli lõhkiminekuks, poliitika tungimiseks ülikooli ja räpase valimisvõitluse tulemuseks. Tragikoomilise varjundi üritusele andis vajadus otsustada kolmandasse vooru pääseja loosi ehk liisuga, sest teise vooru pääsenud Volli Kalm ja Ene Ergma kogusid mõlemad 128 häält.

Kuidas siis ikkagi juhtunut hinnata ja kui tõsiselt võtta jutte ülikooli dramaatilisest lõhenemisest?

Kui kõrvutada kolme kandidaadi (Birute Klaas langes välja esimeses voorus) debattides esitatud seisukohti, siis kardinaalseid erinevusi neis ei leia – ei mingit tule ega vee võitlust. Nagu häälte jagunemisest saab välja lugeda, ootasid pooled valijad midagi uut, pannes lootused uuele tegijale ehk väljastpoolt tulijale, teised soovisid pigem ülikooli senise poliitika jätkumist; samas möönsid kõik kolm kandidaati muudatuste vajadust.

Võib ka öelda, et hääletati kas senise rektori Jaak Aaviksoo poliitika poolt või vastu, sest Ergma vastaskandidaadid on olnud Aaviksoo meeskonnas prorektorid. Seega ei vastandunud mitte programmid, vaid pigem meeskonnad ning paratamatult lasus nende valimiste kohal Aaviksoo vari.

Iseenesest pole selleski midagi imelikku, sest kaks korda rektoriks valitud Aaviksoo, tugev ja võimekas isiksus, pidigi oma jälje ülikooli jätma.

Küll aga peab tunnistama, et kandidaatide programmide selgitamise ja kaalumise aeg jäi lühikeseks. Eriti puudutab see Ergmat, kes pidanuks ehk ülikooli sees rohkem enda heaks tööd tegema, oma vaadete headuses tõhusamalt veenma, sest uus uue pärast jääb nõrgaks argumendiks. Paraku jõudis tema valimisprogrammgi avalikkuse ette kõige hiljem.

On muidugi kahju, et ülikooli tulevikku loovate ideede asemel konkureerisid meeskonnad, aga selles pole midagi tavatut. Nagu selleski, et alati võitlevad omavahel uuendusmeelsus ja alalhoidlikkus. Ja kui on valimised, siis on ka valimiskampaania, kus huvirühmad oma kandidaati toetavad ning teisigi tema eelistes veenda püüavad.

Paraku oli Ergma see, kes tõi poliitilise retoorika Tartu Ülikooli rektori valimistele, nimetades kampaaniat poliitvõitluseks, kurtes enda ründamist jne.

Eemalseisjal on raske hinnata, mis jõud Ergmalt viimases voorus võiduks vajalikud seitse häält röövis, kuid mingit ränka katastroofi ülikoolis ei toimunud, ka mitte eetilises plaanis. Ergma ja Kalm olid üsnagi võrdsed kandidaadid ja kes teab, kuidas oleks läinud siis, kui liisuks valitud münt oleks andnud kolmandas voorus osalemise õiguse Kalmule.

Kuigi valimiskomisjon tegutses reglemendi järgi, on mündi või tiku otsustajaroll pehmelt öeldes kahtlane,

sest välistab täielikult sisulised tegurid – liisu-Enet või mündi-Vollit jäänuks rektoritoolil saatma juhuse ja õnnemängu vari.

Mis halba olnuks selles, kui viiki valitud kandidaadid konkureerinuksid ka kolmandas või veel lausa mitmes voorus? Ühel päeval või nädala pärast. Sest ülikool jääb rektorita paigale tammuma. Nagu Tartus juhtunu tõestab, on valimistel kõik võimalik, ja seni vähetõenäolise varuvariandi võiks valimisseaduses enne uut kampaaniat asendada millegi tõsisemaga.