Tartu Ülikooli endine õppeprorektor, praktilise usuteaduse professor Tõnu Lehtsaar jälgis Saksamaalt Kielist rektorivalimisi, kus ta ise võinuks olla nii üks hääletaja kui ka rektorikandidaat.

Vähemalt kaks läbikukkunud kandidaati on väljendanud end üsna üheselt – ülikool on lõhki. Mida see tähendab?

Tulemus näitaks nagu usaldamatust kolleegide suhtes – kui 128 professorit toetab ühte kandidaati, aga teine pool väidab, et nad kõik eksivad, siis on lõhe justkui ületamatu.

Seda me täpselt ju ei tea. Professor Ergma väitis ka ise, et tal on väga suur üliõpilaste toetus, ja me ei saa ühegi kandidaadi puhul väita, et nende hääled olid just professorite omad.

Valimisdebattide üks küsimusi oli koostöö suurendamine, võõrandumise ja vastandumise vähendamine. Kuidas tekkinud olukorras saavutada, et koostöö õitsele puhkeks?

Tuleb soosida loomulikke inimsuhteid, omada tihedamat kontakti – pean silmas juhtkonda – allüksutsega, käies teaduskondade nõukogus ja osaledes mitteametlikel üritustel. Kesktaseme otsustuspädevust ja ka vastutust tuleks suurendada.

Sisuliselt tähendab see dekaanide võimu suurendamist, aga dekaanidel on vahetu kontakt teaduskondadega. Siis jõuaks sõnum paremini kohtadele.

Nüüd ma räägin sellest, kuidas ülikooli peaks juhtima... (naerab)

Seekordsetest kandideerijatest oleks Volli Kalmul mõtet uuesti üritada.

Ma arvan ka. Nüüd on juba täiesti uus olukord ja ma arvan, et Volli Kalm on väga hea kandidaat.

Aga te ise kandideerite?

Ma üldse ei spekuleeriks sel teemal. Eelmine kord ütlesin ka, et see on sama kui noormees küsib tütarlapselt, mida sa ütleksid, kui ma sulle abieluettepaneku teeksin. Neid ettepanekuid kas tehakse või ei tehta.

Seekord teile tehti ettepanek, kuid te keeldusite, aga ettepanekut võidakse korrata. Olukord on ju muutunud ja muutuda võib ka teie vastus.

See on tõesti täiesti uus olukord.

Aga tahan ikkagi selle vastandumise küsimuses kiusata. Mis on vastandumise põhipoolused? Üks jagamine on olnud näiteks Aaviksoo seltskond ja nn akadeemikud.

See on täiesti ebapädev, sest Aaviksoo on ka ise akadeemik. Need piirid ei olegi üheselt sõnastatavad ja võibolla see olukord, kuhu me välja jõudsime, oli eelõige persoonide ja nende taga olevate platvormide valimine. Mina ei oska nimetada neid voolujooni. Aga ma arvan, et nüüdne tulemus oli juhus – keegi seda ei tahtnud ja see polnud plaanis.

Kui oleks ükskõik kes kolmest kandidaadist ära valitud, oleks Tartu Ülikool edasi läinud ja valimine olnuks parem kui see, mis nüüd juhtus. Aga ega elu seisma jää. Ülikool tegutseb edasi.

Oli hea meel näha, kuidas Jüri Raidla seda üritust juhtis, ja oli näha, et ka sellised äärmuslikud olukorrad on ülikoolis reguleeritud. Me teame, kuidas käituda. Segadust ei tekkinud.

Palju on räägitud teravast valimisvõitlusest, ka valimiste politiseerumisest, ja nimetatud räpaseid meetodeid, näiteks nn Birute valimismeeskonna kirja puhul. Kas oli räpaseid võtteid?

Vaat selle kirjaga ei ole ma kursis, olen ainult Delfist lugenud. Põhimõtteliselt on igati väärikas esineda oma kandidaadi poolt. Räpasusest saame rääkida siis, kui kasutatakse kas ebaeetilisi või alatuid võtteid. Aga teha propagandat oma kandidaadi poolt on igati normaalne.

Räägitakse, et ülikool on teinud end valimisprotseduuri ja tulemusega rahva ja riigi naerualuseks. Kas ülikool on andnud põhjust enda üle naerda?

Absoluutselt mitte. Ülikool on käitunud korrektselt. On ise kuulutanud välja reeglid, kuidas rektorit valida, ja on nende reeglite kohaselt toiminud. See on olnud aus ja avalik. Nüüd seisab ülikool küll keerulise olukorra ees, aga ülikoolil on piisavalt pauerit, et seda lahendada.

Rein Toomla on nimetanud mõtlemiskohana valimiskünnise alandamist.

Selle seisukohaga ma pole nõus. Rektori kapital on akadeemilise pere usaldus. Sellisena nagu valismisreglement praegu on sõnastatud, on usalduse piir või latt võimalikult kõrge. Meie eesmärk ei ole iga hinnaga saada rektorit, vaid sellist rektorit, keda akadeemiline pere usaldab.

Seda enam, et valimiskogu on ülikooli liikmeskonna suurust arvestades suhteliselt väike esinduskogu.

Täpselt nii. Olen põhimõtteliselt vastu lati allapoole nihutamisele. Kõrge latt näitab suurt usaldust.

Üks teema on võimalus rektorikandidaat välismaalt otsida. Mida arvate?

Arvan, et ükski Eesti kõrgkool ei ole selleks päris küps. Kui teha rahvusvaheline rektori otsing, siis peaksime muutma ka ülikooli juhtimissüsteemi nii, et rektor oleks poliitilis-majanduslik figuur, aga sisuline juhtimine käiks mõne teise organi kaudu, olgu see voli- või hoolekogu.

Kuratoorium omandab teise ülesande. Kui praegusesse juhtimissüsteemi tuua välismaalt rektor, siis kasvõi Eesti-sisene asjaajamine saab olema väga keeruline.

Sest partnerid ei pruugi rääkida sama keelt.

Olen ise võõrsil õppinud ja töötanud ja ma tean, kui keeruline on saada aru Hollandi või Ameerika või Venemaa – mul on kolme maa kogemused – haridussüsteemist, kuidas see toimib ja mis üldse toimub. Võimalik, et see on tulevikumuusika. Me liigume selles suunas.

Hoopis keeruline on panna itaallasest või sakslasest rektor hoolitsema meie rahvusülikooli eest.

Ükskõik keda me valime rektoriks, iialgi ei kanna ta kõiki funktsioone: rahvusülikool, teaduslikkus, suhtlusvõime, kõrged akadeemilised näitajad.

Ikka on mingid asjad, kus ta peab vastutuse ja pädevuse hajutama. Kas prorektoritele või teistele struktuuriüksustele. Kui itaallasest rektoril on abiks institutsioon, kes vastutab rahvusülikooli eest, siis see asi võib toimida küll.

Kas ülikooli rektori koht on ennekõike hea administraatori või hea teadlase ametikoht?

Arvan, et ülikooli rektori ametikoht on ennekõike administraatori ametikoht, aga vaieldamatult peab rektoril olema kõrge autoriteet teadusringkondades, sest me räägime teadusülikoolist.

Aitäh!

Pange veel kirja, et Lehtsaar ütles: ülikool läheb kindlasti edasi. Eks mõtted ja otsused selginevad. Raskuste ja ebamäärasuste ületamine näitabki organismi elujõudu.

Tegelikult peaksin ka küsima, mis asjaoludel Kielis olete ja viilisite valimiskoosolekult.

Mul on siin üks teadusprojekt. Juba sügisel olid kokku lepitud kohtumised, töötamine raamatukogus, konsultatsioonid ja värgid. See oli veel enne, kui Jaak Aaviksoo teatas, et lahkub rektori kohalt.