Just kari – nii nimetas neid ühe kohviku ettekandja, kui üks järjekordne huviline püüdis näputööd tegevaid naisi kohvikusoppidest üles leida. Heidi Öövel, üks kuduvatest naistest, ütleb, et neid võib nimetada ka kroonilise kudumisnakkusega naisteks. Sest kohvikutesse üheskoos näputööd tegema satutigi just tänu oma huvile. Ja ka käsitööteemalisele internetifoorumile. Aeg iseendale «Kui oled lapsega tükk aega kodus olnud, tekib soov suurema tutvusringkonna järele – ja mis võiks paremini liita kui ühised huvid, » rääkis Öövel 2005. aasta oktoobris alguse saanud kohtumiste tagamaast. «Mõni aeg vaatad internetis ringi ja siis tekib huvi teiste samasuguste seal kolajate vastu, » lisas ta. Praeguseks on üheskoos kudumas käijaid ligi paarkümmend. Ja kuigi omavahel tutvuti alles kohvikus, on ühine huvi liitnud erineva vanuse ja elukutsega naisi niivõrd, et trehvates vadistatakse ühtviisi nii poliitikast kui ka lastest. Kudumisklubi, nagu osalised seda ise nimetavad, annab naistele võimaluse olla lihtsalt nemad ise ja tegelda meeldiva hobiga. «Siin käimise aeg kuulub täiesti iseendale, » kinnitas Maret Valdisoo. Samas raatsivad kudumiklubilased oma aega ka jagada: möödunud jõulude paiku meisterdati laadale igasuguseid vidinaid ja müüdi need edukalt ka maha. Saadud rahaga toetati Tartu loomakaitseseltsi. «Ei saa salata, kudumine on väga hea stressi maandav tegevus,» kiitis Ülle Luhtaru. «Kui just harutama ei pea,» torkas Ene Koppelmann kaaslaste naerulagina saatel. Naiste kinnitusel treenitaksegi kohtumistel kudumislihaste kõrval ka naerulihaseid. Lisaks meeldivale ajaveetmisvõimalusele on kokkusaamistel praktiline väärtus. Näiteks kui ise ei saa mõne keerulisema võttega hakkama, saab nõu ja ka praktilise õppetunni oskajamatelt kaaslastelt. Loovuski kogub neilt kokkusaamistelt jõudu. Anneli Sass rääkis, et ideid saadakse nii üksteise näpu vahel sündivast kui kaaslastega jagatavatest väärtuslikest käsitööraamatutest-ajakirjadest. «Jagame tellitud kirjandust teistega ja organiseerime ühistellimusi,» selgitas Maret Valdisoo. Lisaks tunnistas Kadri Kangur, et temal on käsitööhuvi tänu kokkusaamistele süvenenud. «Kui ma siin ei käiks, siis ma ilmselt ei kooks ega heegeldaks,» märkis ta. «Olen senini rohkem õmmelnud.» Et kudumisklubilased kohtuvad tavaliselt korra nädalas, on Tartu kohvikud neile tuttavad ja välja on kujunenud oma lemmikud. Kurioosumit, et mõni toidukoht keelaks enda ruumides kududa, nagu see juhtus mullu Tallinnas, pole heade mõtete linnas juhtunud. Kuigi ühe toidukoha kummaliseks muutunud käitumisest võis Ööveli kinnitusel aimata, et kuduvaid naisi sinna väga ei soovitud. Võib ligi astuda Viimasel ajal kohtutakse sagedaimini šokolaadikohvikus Pierre, Ülikooli kohvikus, Wildes, Catwalkis ja ka uue kaubamaja toidukohas. Viimane on kroonilise kudumisnakkusega naistele muidugi ahvatlusi täis, sest vaid mõni samm eemal asub lõngapood Liann. Kuidas mõjub aga silmadele peene töö tegemine hämaras kohvikuvalguses? «Ega sellist käsitööd, mis valgust nõuab, kohvikusse kaasa võtagi,» selgitas Katrin Kolnes. Kui aga kari kuduvaid naisi peaks käsitööhuvilistele juhuslikult silma jääma, tasub neile ligi astuda ja nende tegevust uudistada. Ja miks mitte kampagi lüüa, sest häid näputöömeistreid mahub ühe tillukese laua taha päris palju. Kas teate? Käsitööteemalisi internetifoorumeid • www.kullaketrajad.net • www.isetegija.net • www.kodukauniks.ee • www.knitty.com • www.knitnet.com • www.elann.com • eestikasitooblogid.blogspot.com allikas: internet |
