Lõppenud aasta sai nii mõneltki omavalitsuselt külge prügiaasta templi. Mitmed nõuetele mittevastavad prügilad suleti, prügivood tuli allesjäänutesse ümber suunata ja nii jagus juttu ning tegusid teema ümber kogu suveks.
Ando Leppiman: kuhu sõidad, prügiauto?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See pani nii mõnegi omavalitsuse rohkem mõtlema küsimusele, kas prügilatee on see õigeim tee. Ehk on tõusvate keskkonnatasude valguses ka soodsamaid ja keskkonnasäästlikumaid võimalusi meie igapäevaste ülejääkidega tegelemiseks?
Palju on räägitud jäätmete sortimisest ning taaskasutamisest ehk selle uuesti materjalina ringlusse võtmisest. Sellele vaatamata rändab nii praegu kui tulevikus suur hulk taaskasutamata jäänud segaolmejäätmeid prügimäele.
Eestis tekib aastas ligi 500 000 tonni olmejäätmeid ning vaid kolmandik sellest leiab taaskasutust. Ülejäänu ehk ca 330 000 tonni saatus on prügimägi ning näiteks Tartumaa osa selles oli 2008. aastal ligi 40 000 tonni.
Kui võtta kokku samal aastal Tartu-, Jõgeva-, Põlva-, Valga- ja Võrumaalt prügilasse rännanud laadung, siis see oli ca 62 000 tonni.
Selge on, et praeguse massilise prügilatesse ladestamise praktika ehk prügilakultuuri kõrvale oleks vaja uusi ning nüüdisaegsemaid tegutsemisvorme.
Üks jäätmete taaskasutamist oluliselt suurendav lahendus on võtta prügienergia kasutusele elektri ja soojuse tootmises.
Eesti Energia plaanibki Tallinna piirile Irusse rajada masspõletustehnoloogiaga jäätmepõletusjaama, mis hakkab tootma soojust pealinnale ja elektrit Eesti Energia võrku, aidates taaskasutusse võtta kuni 220 000 tonni segaolmejäätmeid ning tööstus- ja ehitusjäätmeid kogu Eestist.
Kuna jäätmepõletusjaam on Eestis uudisarendus, siis mõistetavalt tuleb teha veel selgitustööd. Näiteks kui rääkida mõjust keskkonnale, siis prügipõletusjaam eraldab tunnis umbes neli korda vähem kasvuhoonegaase kui üks suuremat sorti ligi 70 km/h sõitev veoauto.
Jäätmete masspõletusjaamades läheb katlasse sortimise järel kasutamist mitteleidev igapäevane olmeprügi ja see tagab soodsaima taaskasutuse.
Teiste tehnoloogiliste lahenduste, näiteks jäätmekütust kasutava jaama puhul tuleb enne põletamist prügi kütteväärtuse suurendamiseks ja varieeruvuse vähendamiseks suuremal või vähemal määral töödelda.
See tähendab aga lisakulusid ja tõusvat hinda ning ülejääkide tõttu kokkuvõttes vähem taaskasutust. Prügikütust võib olla võimalik ka soodsamalt importida, see ei vähenda aga Eestis kuhjuva prügi probleemi.
Mõistlikud tulevikulahendused hinnatundlikus kommunaalteenuste – soojus, prügivedu – valdkonnas on mõttekoht eelkõige omavalitsustele.
Seni on harjumuseks olnud oma piirkonna olmejäätmete suunamine veokonkursside kaudu prügimäele, ent prügipõletusjaama valmides tekib jäätmevaldkonnas keskkonnasäästlikum ja taskukohasem võimalus.
Jäädes harjumuspärase jäätmete ladestamise juurde, tuleb leppida pidevalt kasvavate ladestushindade ning saastetasu tõusuga, mis viib oma elanikele järjest kallima teenuse pakkumiseni.
Suunates oma jäätmed edaspidi jäätmepõletusjaama, saab omavalitsus stabiilse pikaaegse äraandmistasuga kindluse, et prügiveo hind elanikele ei tõuse.
Seejuures ei pea omavalitsused sugugi lugema neid Tallinna piirist lahutavaid kilomeetreid, sest Eesti-suuruses riigis ei ole ükski vahemaa liiga pikk.
Seda on kinnitanud ühelt poolt praegune kogemus üle Eesti paikneva viie toimiva prügilaga ning teisalt näiteks Rootsi jäätmepõletusjaamade praktika, kus jäätmeid veetakse kohale kuni 600 km kauguselt.
Kokku võttes on kommunaalarve suuruse kõrval oluline ka teadmine, et enamik Eesti elanikkonnast toetab tugevalt nii taastuvenergia laiemat kasutuselevõtmist kui ka jäätmete kasutamist energia tootmiseks.
Nimelt näitas 2009. aasta alguses Emori tehtud uuring, et keskmiselt 95 protsenti Eesti inimestest toetas taastuvate energiaallikate (tuul, biokütused jt) kasutamist ning 80 protsenti pooldas olmejäätmete kasutamist energia tootmiseks.