Septembri lõpul oli Villy Sörenseni ja
Staffan Westerbergi näidend «Romeo ja Signe» juba nii etendamisvalmis,
et Poulsen võis paaril läbimängul noore publiku ees proovida, mida
annaks paremini teha. «Te saate meid aidata väga lihtsalt,»
pöördus ta tõlgi vahendusel laste poole. «Naerge siis, kui teil on
naljakas, ja nutke siis, kui teil on kurb.»Kolmveerandsada väikest vaatajat koos vanematega naeriski – ja ehk läks mõnel kurvemate kohtade peal ka silm märjaks. Saal
on piklik. Seetõttu näeb mõni vaataja lähemalt näiteks Akvaariumikalaks
kehastunud Ott Seppa ja teine paremini Nutunaise osas Liina Tennosaart.
Nii siin kui seal ja keset saaligi on Andres Dvinjaninov, sest tema
rollid Krokodill ja Koer on liikuvad. Kõige rohkem tuleb nutta
Signel, keda mängib Kärt Reemann. Kummaline, kuid ilma nutmata ei näeks
ta oma silmarõõmu Romeot. Romeot kehastab samuti Ott Sepp, kes peale
selle mängib veel Signe isa. Ka Maarja Jakobson on mitmes osas ja
Indrek Kalda mängib mitut pilli. Need ongi kõik, kes täna
lavastuses «Romeo ja Signe» astuvad vähemalt kuueaastaste vaatajate
ette saalis, mis lavastaja hinnangul ei ole teatritegemiseks üldsegi
kerge ruum. «Romeo ja Signe» etendus on üks osa laulupeomuuseumi
avamisest. Emajõe Suveteater nimetab esietendusteks ka kaht järgmist
etendust – 20. oktoobril kell 15 ja 18. |
kõik galeriid
