Üleeile oli kunsti tegijatel ja vaatajatel jälle põhjust kokku saada ja veiniklaase kõlistada, sest Tartu kunstimajas tegi uksed lahti uus näitus. Avamisele kogunes tubli poolsada kunstnikku, kunstiajaloolast, kunstikorraldajat, kunstiõpetajat, Aapo Puki ema ja mõned lihtsalt kunstihuvilised, kelle hulgas oli aga tudengiealisi kõigest kümmekond. Ja ühtegi beibet ei olnud ja kahtegi linnavalitsuse ametnikku ei olnud.

Kunstinäituse avamine üldiselt väga kaua aega ei röövi. Kõigepealt juhatab galerist sisse näituse koostaja ehk kuraatori või kujundaja sõnavõtu. Kui tegemist on niisuguse väljapanekuga, mille taiesed on teinud üksainukene inimene, siis saab sõna mõistagi tema. Kuid et enamasti on kunstnikud ahtra sõnaloomega, ütlevad nad ainult paar kogelevat lauset.

Mõned on aga nii häbelikud, et ei talu üldse pidulikkust ning loobuvad avamisest ja panevad oma pildid või kujukesed lihtsalt salamisi üles.

Avamisjutud räägitud, mõni harv lilleõis ja rohked õnnitlused asjaosalistele üle antud, algab viisakas trügimine laua juurde. Seal sillerdab vein ja vesi ning mõnikord leidub seal – tänu jumalale ja sponsoritele – ka midagi tahkemat.

Ühel Austriaga seotud näitusel oli rahvuslike sealihakõrneste (Schmalz) kauss, mille kõrvale sai haugata musta leiba. Viinamarjad ja banaanijupid on päris harilik suupiste.

Mina mõnele avamisele ei ole kahjuks jõudnud. Mida kõike on kõikide näituste ülesseadmise puhul pakutud, teavad kindlasti Matti Milius, Jaan Muna, Kalju Konsin ja Kalju Leib, nii et küsige mõne järgmise näituse avamisel nende käest.

Ka üleeile Tartu kunstimajas olid nad koos mõne teise raudkindla kunstisõbraga nagu viis kopikat platsis. Ja nagu ikka, olid Milius ja Konsin tõelised vaatamisväärsused.

Milius oli seekord jalga ajanud elektrisinised suurte taskutega püksid, millel olid helkivad hõbetriibud all servas. Tema särgiesist ehtis siniste viltuste triipudega, mõneti võidunud lips ja särgi taskust paistis pastakas. Käes hoidis ta helepunast turukotti mõõtmetega 50 x 50 cm, kuhu oleks heal juhul mahtunud mõni väiksemat sorti graafikaleht, sest Milius on endiselt kunstikollektsionäär.

Rahvapäraste kudumite asjatundja ja harrastusluuletaja Kalju Konsin oli, nagu ikka, alates viimse juuksekarvani korralikult kammitud pealaest kuni pruunide kingade taldadeni üks suur elevil emotsioon. Lukuga tumelilla kampsuni rinnaosa kaunistas hõbedane kaelaehe ja paremat rannet pärlitest võru. Jalas olid sidrunikollased püksid.

Mul on hea meel, et võisin Konsinist ja Miliusest ja avamismenüüst pajatada kui ajakirjanik. Ma pole kunstikriitik ega pea seetõttu kirjutama Eesti Vabagraafikute Ühenduse suurepärasel näitusel silma paistnud Tartu graafika väheolulisusest ja nõtrusest.

Vana hea graafika on Tartus sama hästi kui surnud. Aga eks te võite selles oma silmaga veenduda, kui kunstimajja vaatama lähete.